Peale Weinkaufi klaverimängu, „Stadtkapelle“ ja Krasnojarski polgu orkestri Toome kontsertide saime muud muusikat väga harva kuulda, kui mitte arvata preluudiume ja postluudiume kirikus, mida ma käisin üsna suure hoolega kuulamas. Tartusse tuli vahel küll ka kunstnikke, kuid neid kuulama viis Treffner vanemaid poisse, nooremaid harvem. Nii viis ta isegi minu, väikese poisi, ülikooli aulasse, kui seal kuulus klaverikunstnik Alfred Reisenauer kontserti andis. /---/
Mitmekesistele muudele juhuslikkudele huvitavamatele etendustele ei jätnud Treffner ka väikesi poisse kunagi viimata, muidugi, kes ise tahtis minna. Nii viis Treffner oma poisid „Bürgermussesse“, kui seal esinesid huvitavad egiptuse kunstnikud, kes tegid kõiksuguseid imesid vaid valguse ja pimeduse vastandite varal. Niisamuti ei puudunud Treffneri poisid Saksa Käsitööliste Seltsi saalis, kui seal mingid neeger-sõjamehed oma metsikuid tantse tantsisid.
Kui juhtus Tartusse tsirkus tulema, siis kandis Treffner hoolt, et „Halunkenplatz“ – nagu nimetati viimast kohta – tihti tema poiste kasutada oli. Et mõista seda indu, võib-olla vahel otse haiglast indu, millega inimesed, ka noored, tsirkusse kippusid, ei tohiks unustada, kui hall, üksluine oli tol ajal Tartu elu. Vaheldust oli haruldaselt vähe, ei olnud isegi avalikku raamatukogu ega lugemislauda, muudest meelelahutuse-vahenditest hoopis kõnelemata.
Asukoht teoses
lk 131–132
