Oli kord... Niisiis pakuti „Vanemuise“...

Niisiis pakuti „Vanemuise“ rahvapeol rohkesti lõbustusi üldiselt lõbukehvas Tartus ja inimesi voolas, kui ilm oli ilus, sel päeval „Vanemuise“ aeda murruna kokku. „Postimees“ omalt poolt õhutas, niipalju kui suutis, inimesi rahvapeole tulema. Ja ettekannetest oli ta nähtavasti tõeliselt vaimustatud. /---/

Saksa näitus etendas Tartumaa ja teistegi maakondade talurahva elus aastate kestes kaunis suurt osa mitte ainult selles mõttes, et ta pakkus meelelahutust, vaid ka majanduslikult. Talupojad hakkasid tooma näitusele järjest suuremal hulgal kariloomi ja hobuseid. Nii oli saksa näitusel 1891. aastal talupoegade väljapanekuid 46, aasta hiljem aga juba 90. Nad ei tulnud siis niipalju auhinda saama kui selleks, et siin leidus paremaid müügivõimalusi headele hobustele ja kariloomadele. Ostsid mitte ainult kohalikud mõisnikud, vaid ostjaid tuli ka kaugemalt. Lätist ja isegi Venemaalt. Muuseas, Soome dragunirügemendist käis mitu aastat järgemööda üks ohvitser sõduritega hobuseid ostmas. Tol ajal ei olnud venelased Soome sõjaväge veel ära kaotanud. /---/

Näituse pühapäeva keskpäeval voolas inimesi murruna piki Riia tänavat üles, raudteesilla alt läbi ja siis edasi puiesteele Tamme välja ääres. Mõisnikud ja teised suuremad saksad sõitsid oma tõldadega, vähemjõukad aga voorimeestega, ja lihtrahvas linnast kui maalt ruttas jala, kõik ikka kiiresti edasi Tamme välja äärde, et paremat kohta saada. Mõisnikel olid muidugi head kohad, nemad võisid jälgida etendust väljale ehitatud tribüünilt või oma sõidukitest. Viimaste seisuõiguse eest tuli küll üsna head hinda maksta. /---/

Teiseks üldisemaks lõbuks oli võidusõudmine Emajõel, mida korraldas „Ruderklub“. Selle asutuse liikmeteks üteldi olevat peamiselt saksa kaupmehed ja nende sellid – nagu äriteenijaid tol ajal nimetati. Neidki võistlusi kogunes Emajõe kaldale vaatama väga suur rahvahulk, kuigi mitte nii palju nagu ratsavõistlusi. /---/

Saksa näituse ajal kõneldi Tartu tänavatel ja kauplustes ka palju rohkem eesti keelt kui muidu, sest et maalt oli palju inimesi linna tulnud. Harilikul päeval kuuldus eriti kesklinnas ülekaalukalt saksa keelt, mille hulka hakkas segunema järjest rohkem vene keelt, vene ametnike, üliõpilaste ja sõjaväelaste kaudu. Kuid juba kõneles peale treffneristide ja linnakooli õpilaste ka üks ja teine gümnasiast või realist eesti keelt, olgugi alles kaunis harva. /---/

Tütarlastekoolid olid tol ajal kõik erakoolid, isegi linna „Töchterschule’t“ võis niisuguseks pidada. Nendes valitses saksa vaim, mida püüti, niipalju kui võimalik, alal hoida ka siis, kui õpetus viidi vene keelele. Neis kooles oli vali kord, nii et tüdrukud ei tohtinud isegi Botaanika-aia uisuteele minna, ilma et neil ei oleks mõni kooliõpetaja kaasas olnud.
Teosest