Oli kord... Kui piki Kaubahoovi...

Kui piki Kaubahoovi madet tulles jõepoolsele äärele jõudsid, siis pakkus Emajõgi suvel huvitavat pilti. Silmade ees seisis mastide mets. Kogu jõgi allpool Kivisilda, mõlemad kaldad, nii kaugele kui ulatus nägema, olid sageli täis lotje, neid paksukõhulisi, tömpe veesõidukeid üheainsa suure purjega, missugused laevad ei olnud muutnud oma kuju vististi viikingitest saadik. Nad tulid kõikjalt Peipsi randadest, ka Pihkvast ja tõid Tartusse mitmesuguseid kaupu, peamiselt puid, aga ka kipsi, kurke, marju jne. Reisijatelaevad, mis sõitsid kuni Pihkvani, vähemad aga Emajõe suudmesse Praagale ja hiljem ka piki Ahja jõge kuni Läänisteni, võtsid peale ainult vähemakoguseid kaupu. Muud kaubalaevad peale lotjade puudusid Emajõel ja Peipsil täiesti.

Niisugune paks, tömp nelinurkse purjega laev oli muidugi laisk liikuma. Ristlemine jõel oli temaga võimatu. Kui puhus tuul vastu, siis ei aidanud muud kui meestele rangid kaela, kaldale ja sikutama. Said vaesed „burlakid” küllalt higistada. Kui aga oli pärituul, siis oli lõbu laialt. Terve rida lotje, kaheksa kuni kümme korraga ja isegi rohkem, liikus siis piki jõge üles või alla. Kostis laulu ja harmoonikamängu ja vahel nähti lodjal isegi tantsu, kuigi ruum oli kitsas.
Teosest