Enne kui Tartus ei olnud veel kohtuid, koole ega muid asutusi, niisamuti sõjaväge, kes siia rohkesti vene ollust tõid, olidki lodjavenelased ja osalt vene kaupmehed need, kes Tartus vene ilmet andsid, niipalju kui seda siin üldse nähtavale tuli.
Tartu oli 1890. aasta algul oma ilmelt saksa linn, kuigi ta 35.000 elanikust umbes vahest üks neljandik sakslased olid. Aga vene vaim hakkas heitma järjest tugevamat varju saksa senisele vaiksele ja rahulikule elule. Kohtud olid juba venestatud, koolid osaliselt niisamuti, sest nende lõplikuks venestamiseks oli ainult paar, kolm aastat aega antud, siis pidi õpetus kõigis koolides venekeelne olema. Linna, kus seni puudus sõjavägi peale üsna väikese konvoikomando, tuli 1892. aastal terve jalaväepolk, mis vene vaimu ja ilmet loomulikult suurendas. Tänavatel seisid küll alles „vahtmeistrid“ ja nähti vahel liikumas „obervahtmeistreid“ – rahva väljenduse järgi –, aga juba kõneldi ka „kardavoidest“ ja „kalodotsnikkudest“ ja varsti pääsesidki viimased ülemvõimule.
Küll kirendasid linnas alles saksa korporantide mütsid – oli ka üks läti korporatsioon –, aga juba kõneldi, et Tartu üliõpilaste kohta pannakse varsti maksma vene vormi kandmise sundus ja et siis on korporatsioonidel lõpp. Nii tuligi üsna ruttu. Küll mitte nii karmilt, nagu saksa ringkonnad olid kartnud, aga siiski küllalt raskelt. Korporatsioonid jäid alles, kuid värvimütside kandmine keelati. Ja siis katsid saksa buršid oma värvimütse läbipaistmatu musta leinalooriga. See leinakate püsis buršimütsidel palju aastaid, kuni poliitiline liikumine 1905. aasta revolutsiooni tekitas, millal võimule pääsenud vabamad tuuled ka buršimütside leinaloori minema pühkisid. /---/
Küll käisid realistid alles oma endiste rebasteklitega, milledel punased paelad ümber olid. Aga juba kõneldi, et kõige lähemal ajal pannakse nad vene mundrisse. Küll võisid gümnaasiumi vanemate klasside õpilased alles erariideid kanda, aga juba teatati, et varsti tõmmatakse nendelegi munder selga.
Loomaarsti-instituudi üliõpilased olidki juba oma erilises vene mundris. Kuna selles õppeasutuses tol ajal ainult harva üksikud sakslased, lätlased ja eestlased õppisid, siis nähti seda mundrit tänaval rohkesti, sest et loomaarsti-instituudi üliõpilased – venelased – peaaegu eranditult mundrit kandsid.
Ühes värvimütside kandmise keeluga ilmusid ka vene üliõpilasmundrid tänavale ja äratasid tähelepanu. /---/
Ehk küll meie maa üliõpilased vähe vene üliõpilase mundrit kandsid, andis värvimütside minek musta katte alla ja üliõpilaste mundri ilmumine tänavale ja igasugustesse avalikkudesse kohtadesse Tartu ilmele siiski üsna tunduvalt vene laadi juurde.
Asukoht teoses
lk 44–47
