Tartu saksa teater ehitati ajal, mil Saksamaal muutus järjest populaarsemaks neobiidermeierstiil, mille esiletõusmist tiivustasid rahvuslikkusest ainet ammutavad Heimatkunst´i ideed ning teisalt klassitsismi positsioonide tugevnemine. Kui paljud konkursiprojektid olid veel juugendstiilis, siis teostatud lahenduses lõi retrospektivism juba selgelt välja. Peafassaadina lahendatud otsakülg eendub kumerdatult ning on liigendatud pilastrite ja kõrgete akendega. Kompositsiooni lõpetavad barokne frontoon girlandi ja ovaalaknaga viiluväljal ning kõrge, murdega katus. Katusealune karniis on ehitud girlandidega. Neobiidermeier oli loomult kammerlik stiil ning sobis niisugusena Tartu väikesele teatrile suurepäraselt.
/---/
Juugend oli oma aja ära elanud ning vanad head ajaloolised stiilid kosutasid südant. Nii leiame ka Friedebert Tuglase 1920. aastal Tartu saksa teatri „arhitektuurilist õhustikku“ imetlemas, samal ajal kui ta Tallinna saksa teatri tituleerib „igavaks kivihunnikuks“ ja Lindgreni Vanemuise nimetab väljakutsuvalt epateerides koguni „loperguseks kastiks“.
Asukoht teoses
lk 113
