Ihastes ei käi turistid, ihastelaste kohta öeldakse teinekord sandisti – maaorjad, küüned kõveras enda poole, tuhnivad mullas, selle asemel et inimesed olla nagu teisedki, võtta viina ja vaadata telerit. Ja ometi õitses Ihaste kevadel üleni ja hingematvalt – nii kaugele kui silm ulatus. Jäätmaa, mis õiget karikakartki ei viitsinud kasvatada, pöörati ümber raashaaval, labidatega, hobujõudude abita, seitsme suve jooksul. Majad ehitati kirve, sae ja mehemõistusega. Laduda lauale hunnik raha ja võõras vaev kinni taguda, osta valmis aed, seda võib viimane viletski. Aga suved läbi laduda kive ja taguda naelu, ehitada oma käega vundamendikraavist korstnapitsini, see on midagi toredamat. Olla pottsepp, laudsepp, müürsepp, torulukksepp, elektrik, insener ja kunstnik, olla arhitekt ja abitööline, olla aednik ja agronoom.
Tonnid telliseid, maakive ja betooni käib läbi meeste, naiste ja laste kätest, panged naelu kaovad läbi poiste pihkude seintesse, enne kui üksainus majaluukere katuse peale saab. Aga aias müttavad universaalsed kahekopalised ekskavaatorid – pererahvas sõimeealisest raugani. Majad ja viljapuud kasvavad kõrgusesse, aastad edenevad kevadest sügisesse. Lõokeste lõõrimine seemneootel peenarde kohal vaheldub pääsukeste päärimisega üle õisi varistava õunaaia, aga kui maasikad on kogunud vere ühte põske, kätsatavad elektritraatidel hallrästad ja sõimavad aiapidajaid maiuspaladele laotatud võrkude pärast, ning vananaistesuvel, kui õhk on öökülmaimune, kumiseb maailm tohutu kuldnokaparve laulust, kes tulid aeda viimast võtma.
Asukoht teoses
lk 113
