Reti vaatab Tähtvere poole, pilt muutub, õllevabriku telliskivipunane torn lööb räigelt vastu silmi, või õigemini lööb vastu silmi Ivar Grünthali luuletus: Kuid fallost kõva ja punast torn Tähtveres jäljendab. Grünthali lugenult ei tihka Reti enam torni poole vaadatagi (tsinoobriga võõbatud toober, ütleks Grünthal), torn ja luuletus on lahutamatus seoses, õllepudeli sildiltki pöörab Reti silmad kõrvale, ja iga kord petab mõtteid, justkui häiriks teda hoopis õlletehase omaniku nime vale kuju – Alekok, kui Reti ometi kindla peale on näinud kirjapilti A. LeCoq, mis küllap õige on. Et võis ometi pagulane, kel maailma arhiivid ees lahti, nõnda eksida. Ent kas mitte selles just polegi lahendus! Luule ei ole ometi elu, värsi Alekok pole konkreetne A. LeCoq. Ja ärgu siis ka torn jäljendagu midagi, milleks otsida fallose kujundit taevasse pürgivast Eiffeli tornist, vabadusesambast, kraananokast, kitarrikaelast! See on ju maine ja loomne, kõige naturalistlikumas mõttes (püha kuke-soon, ütleks Wiedemann) – valus vihane kukenokk, mil punalilla lokuti alla ripnemas. Vuih, Reti!
Asukoht teoses
lk 108
