Tulevad uulitsal vassa isandad vai ärräd, kepid käes, kõps-kõps-kompsti, liäb kolmejalu näie käik – ja iga paari sammu tagant käib kepiotsa, viuhti, vastu tuult! Tudengid, suure-kuuli suured poesid, kirjud mütsid kuklan ja õllekapad käen, muku laalavad ja kihutavad-sõedavad mööda linna. Sest kui sul parajass muud tegemiss egä kua leevamuret ja rahapuuduss ei õle – mes sa ädägä muud tiid, kui aga juu ja laala! Provvadel-preelidel – oi, miukesed vägägi pikad rõivad neil one! Neil palju riiet! Kleedisabad muani ja viil tükk muad üle selle! Kellel sabakandjat ei õle – nagu näid kuningate jt. keisrite kodades olevat – ja kes ise kua selless suurt ei uali – niid oma rõivakese sabaga muku pühivad uulitsat ja küllap kua kambripõrandalt jumalatolmu! Ja ei vihma ega kua päikess – kumbagi nämäd ei kannata! Patseerivad vihman kui ka päiksen ike lahtilöädud paraplüü piä kohal! Pirjermeistrid, üväd mehed – niid aga issuvad üleväl Raatuse saalin, valitsevad linna ja vaatavad kiikriga välja – et mes edasi suab ja kas sii maailm ja elu igavess nõnna jäeb?
Asukoht teoses
