Unustamatuim isiksus kogu minu põlvkonna filoloogidele oli mõistagi soome-ugri keelte akadeemik, professor Paul Ariste. Elegantne Ariste oli nõudlik ja ülimalt hea inimene. Lõputu nooruslikkuse ja eluartistlikkusega, sügava inimlikkusega õppejõud. Ariste naeratas ja käis sirgelt, tuli ja säras. Riputas varahommikul pestud pesu juba enne kella kuut nöörile. Õhtuti läks kui nooruk spordisaali üliõpilastega trenni tegema. Käis palli mängimas, innustas sportima ja vihkas igasugust isetegevust. Ta oli üle viiekümne sellel ajal ja ambeldas poistega. Tema ütles sulle „sina“, aga talle ei meeldinud see, kui tudeng teda sinatas. Ariste lubas endale suurt žesti. „Teie, neiud, valmistate niikaua ette, ma lähen Arvo Krikmanni või Kalju Haaniga, joome ühe kohvi.“
/---/
Ma ei teadnud, mis Aristega varem oli juhtunud. Olin juba ülikooli lõpetanud, kui Gerda Laugaste mulle ütles: „Kas teate, et Aristet peksti Tartu halli maja keldris nii, et ta küljekondid mädanesid?!“ Leitud klaasitükiga avas ta oma veenid... Ta ei olnud võimeline mitte kunagi kedagi reetma.
/---/
Ariste kutsus ikka vahest külla, ta ise tegi külalistele süüa, hiljem tahtis oma käsikirju Kirjandusmuuseumile üle anda. Need olid siis kosutavad vestlused, lihtsalt seminarid kultuurist ja elust endast. Tema teadmised portselanmaalistki olid ennekuulmatud nagu ka ta sellane serviiside kogu.
Asukoht teoses
lk 32–33
