Aga Toomeorus oli end loonud ja üles töötanud Tartu Kunstimuuseum, mille Pallase koolkonna kogud kutsusid nii konverentsidele kui näitustele. Veidi enne Vanemuise uue teatrimaja avamist oli siit 300 meetri kaugusel valminud Tartu Kunstnike Maja, kus enamasti skulptuuri ja tarbekunsti taieseid eksponeeriti.
Õpetaja tänavale põigates oli peaminister Jüri Uluotsa eramu – kena rohtaiaga Tartu Kirjanike Maja, mis Erni Hiire juhtimisel oli muutunud rahvarohkeks debatiklubiks, kus esinesid kirjarahva kõrval oma probleemidega ka teatrimehed Ants Lauter, Voldemar Panso, Kaarel Ird, „Budapesti vabastanud tankistina“ naasnud Leonhard Merzin.
Niinimetatud kassetipõlvkonnast kõnelemata oli kirjarahva erilist sümpaatiat pälvinud kunstnik Aleksander Suuman ja Einari Koppel, Jaan Saul. Mari Tarand ja kõik me teised käisime seal ninapidi koos. Keskhommikust hilisõhtuni kihas siin elu, ka malemäng. Vaiksemaid tube kasutasid siin ka vanemad daamid nagu Ellinor Rängel, Anna Paas, Linda Krigul kirjatööde tegemiseks, ettelugemisteks, arvamisteks ja infovahetuseks – seda eriti Tšehhi sündmuste ajal.
Asukoht teoses
lk 44–45
