Tartusse jõudsime varasel pealelõunal. Raudberg oli meile broneerinud toa „Pargi“ hotellis, mida peeti sellal linna vist kõige esinduslikumaks ööbimiskohaks. Esinduslik see küll ei olnud, oli päris loks. Aga kuna me „luksi“ taga ei ajanud, kõlbas ka loks – peaasi, et öömaja olemas.
/---/
Sinna, Burdenko (nüüd Veski) tänavale, seadsimegi oma sammud. Endise Raadil asunud Eesti Rahva Muuseumi kogude kohta tundusid nüüdse muuseumi väljapanekud, kuigi hoolikalt esitatud, kuidagi armetud, tingituna eelkõige ruumikitsikusest. Nõukogude võim ei suutnud (ega tahtnudki) eesti rikkalikele ainelise vanavara kogudele uut ajakohast hoonet ehitada. Et aga uue Eesti Rahva Muuseumi püstitamisega ei ole suutnud ega tahtnud hakkama saada nüüd juba 20 aastat kestnud jälle iseseisev Eesti Vabariik, on lihtsalt häbiasi.
/---/
Kõndisime ringi Toomemäel. Sain selgeks, mis ja kus on Kuradisild ja Inglisild. Selline park kõrgendikul keset linna on Tartule suur rikkus. Pole ime, et Toomemäge meenutatakse nii heldinult ja uhkelt luules, proosas ja mälestusteraamatuis.
Asukoht teoses
lk 70–72
