Pilliroogu, rämpsu ja vetikaid täis tiik haises vastikult. Hais oli ühtaegu tuttav ja uudne, segu nendest lõhnadest, mis tal Tartusse saabumisest alates ninas keerlesid, ja lämmatavast magusast haisust, mida imbus jõe soisest porist. Ta jäi seisma ja püüdis pilguga haarata vaatepilti, mis mõjus praeguses vihmas ja tuules isegi maaliliselt. See oli nii lähedal Tartule, siinsamas enne Vene väravat, aga ometigi tundus, nagu asuks see rada kusagil tühermaal, teispool linnu ja inimasustust, kõigist kohtadest väga kaugel. Otse tema selja taha jäi ülejõeagul, kuid siin ei paistnud ühtegi maja, linnamüür oli vaid hämus vaevumärgatav, bastion aga näis rohtukasvanud loodusliku künkana jõe kaldal. Sirgelt künka poole viis langenud lehtedega kaetud tiigi kõrval teerada, toestatud ümarate kasepalkide ja okstega, mille peale ja vahele oli veel veetud liiva ja kive. See teetamm oli ehitatud linnamüürini ulatuvale soisele alale, mis tõenäoliselt suviti peaaegu ära kuivas, aga praegu mitu kuud kestnud sadudega oli omandanud väikese järvekese mõõtmed. Tee paistis selle keskel nagu poriloigu ületamiseks asetatud puulatt, ohtlik ja ebakindel.
Laurentius astus libedale ja mädaselt vetruvate palkidega sillale ning vaatas ringi. Soonilised hõbepajud kasvasid kalda servas tee ääres, ilmselt olid need sinna istutatud kunagi tugevduseks, et lammi pehmel põhjal tee päris maa sisse ära ei kaoks. Puude laiad juured väänlesid ja keerlesid, püüdsid küll mullakamakaid koos hoida, aga sellest hoolimata oli vesi uhtunud pinnast siit-sealt minema ning seetõttu näisid mõned puudest just nagu õhus kasvavat.
Asukoht teoses
lk 74–75
