Eino jõudis mäe otsa ning kõndis katedraali varemetest mööda. Tee kõrval põlesid vaid mõned üksikud laternad, nähtavasti olid pirnid kas läbi läinud või puruks löödud. Hämaras mõjusid suured gooti võlvkaared tontlikuna. Kooriruumi ehitatud raamatukogu pandi juba kell kuus kinni ja kollase valvetulukese paistel võis näha korruste kaupa raamaturiiuleid ja mõningaid valendavaid endiste aegade suurmeeste kipsbüste. See teadmiste tempel oli projekteeritud vanasse kirikusse 19. sajandi alguses, kui ülikool valgustuslike ideede toel Tartus taasavati. Valgustusajal ehitati raamatukogusid ja akadeemiaid samasuguse pidulikkuse ja väärikusega kui keskajal kirikuid ning kui oli võimalik kirikut otseselt raamatukoguks ümber kujundada, siis mõjus see iseäranis tähendusrikkalt. Sümbolid olid olulised. Praegu tundus aga valgustuslikke sümboleid kehastava raamatukogu lähedal olev betoonsild, mida teadmata põhjustel Kuradisillaks nimetati, palju adekvaatsemat sümboolikat välja kiirgavat. /---/
Eino lisas sammu ning kõndis edasi üles punastest tellistest ehitatud arhiivi poole. Ta lipsas kiiresti ukse juurde – sealkandis pidi alati ettevaatlik olema, linnud kükitasid üleval okstel, asfaldi peal olid valged kuivanud hakisita ringid, mida isegi hiljutine vihm ei olnud suutnud maha pesta. Mitu korda oli ta siin läraka riietele saanud. Ta pääses puude alt õnnelikult läbi ning trügis raske ukse lahti.
Asukoht teoses
lk 30–31
