Maapinnast õhkub kevadist niiskust ja jahedust. Linn ei maga veel, kuigi maiõhtu on talle karge udumütsi pähe surunud. Tuhanded majad vaatavad oma soojalt helendavate tulesilmadega üles Toomemäe poole, otsekui ootaksid sealt millegi imelise saabumist. Nagu peaks iga minut õrnalt rohetavate kaskede vahelt lippama välja Primavera, Kevadetüdruk, juustes sinilillepärg, kuid silmis mingi seletamatu nukruse- ja valujoon.
Üks tuli kustub teise järel... Uinuge, väikesed ja suured inimesed! Primavera ilmub siis, kui teda ei jälgi enam kellegi pilgud.
Ainult nemad kahekesi seisavad veel liivasel kaldajärsakul. All orus lamab linn. Läbi udu kumavad nõrgalt sinavad, punased ja kollased neoontuled.
„Kodu on sealpool, eks ju?“ küsib tüdruk, näidates käega udus peaaegu eraldamatute tillukeste karpmajade suunas.
Asukoht teoses
lk 7
