Mõnel hilisõhtul, kui Ami kodutööd enne preili Pika tööleminekut valmis sai, võttis vanapreili tüdruku ülikooli hoonesse kaasa. Vaatamata hilistele tundidele kihas selle maja ümbruses alati elu. Tudengid ja õppejõud tegid oma hoone ümber koristus- ja taastamistöid ning olid seejuures väga lõbusas meeleolus. Sõja sünnitatud kaosest oli üles kerkinud linnarahva üleüldine üksmeel. Igal pühapäeval ja pärast päevatööd tuldi labidate, rehade ja kärudega tänavale ja töötati palehigis kuni pimedani.
/---/
Aprillikuu viimastel päevadel läks ka endisaegse gümnaasiumi hoone ümber lahti ennenägematu hoogtöö. Esimene mai oli kuulutatud üleilmseks töörahva pühaks ja kuigi Ami polnud proletaarset päritolu, puudutas innukas kaasalöömine ka teda. Koolimaja ehiti punaste lippudega ja maja fassaadi külge kinnitati juhi portree, mis oli mitu meetrit pikk ja lai. Ami silmas vaid korraks pildil kujutatud mehe vuntse, et vaadata, kumma suure juhiga oli tegu ning asus siis koos teiste koolitüdrukutega punuma igihaljastest okstest pärga, mille poisid raudnaeltega pildiraami külge kinni tagusid.
/---/
Maipidu tõotas tulla suur ja see, mis seal juhtuma hakkas, oli väga vaikuskauge. Kui koolimaja kaunistamise sagimised lõpetati ja kõik klassid olid pidulikus rivis koolimaja ette üles seatud, sai ka Amist osake, mis oli kaosest väljudes endale koha leidnud.
/---/
Marsi algus lõi kõrvad lukku ja mida rohkem nad jalgu trampisid, seda kõvemini nad seda teha tahtsid, kuni polnud enam ühtegi üksiseisjat, vaid eufoorias monoliit. See oli üks ja ainus löögirusikas, mis koosnes marssivatest noortest. Kui nende klass kooli fassaadile kinnitatud portree eest möödus, seisis kooli direktor koos teiste õpetajate ja külalistega maja trepil ning hüüdis lööklauseid suure juhi läkitusest ning nemad hüüdsid iga lause järel valjult: „Hurraa!” Ja nad tegid seda nii kõvasti kui suutsid, sest see oli lubatud karjumine ning igaüks kasutas võimalust, sest võimas hääl käis marssimisega kokku.
/---/
Üheksanda mai hommikul õitses juba terve linn punalippudest ja jalgade alt üles keerutatud tänavatolmul polnud mahti maha langeda. Kõik linna valjuhääldid ja ajalehemüüjad hüüdsid vaid üht igatsetud sõna: rahu!
Seltsimees J. Stalini läkituses, mis oli rahvale lugemiseks igale kuulutusepostile ja plangule kinnitatud, seisis kirjas, et 7. mail kirjutati Reimsi linnas alla kapitulatsiooni eelprotokollile. 8. mail kirjutasid saksa ülemjuhatuse esindajad liitlasvägede kõrgema väejuhatuse ja nõukogude vägede kõrgema ülemjuhatuse esindajate juuresolekul Berliinis alla lõplikule kapituleerumisaktile, mille täitmine algas 8. mail kell 24.00.
Asukoht teoses
lk 187–190
