Hardusega seisis ta vana Muinasteaduste muuseumi ukse taga, mille vastas olevat keldrikohvikut „Sophokleseks“ hüüti ja kus neid lõpuks pidulikult narritades tudengiteks löödi. Ta imetles vanema kursuse üliõpilasi. Kui palju eksamisessioone nad olid läbinud, et siiani jõuda! Kas ta tõesti oli nüüd üks nendest, kes ka kunagi sinna jõuab? Ülikooli peahoone kiviparkett kaikus talle jaatavalt vastu, kui ta rebasepiletiga koju läks.
Vahel pidid nad jooksma läbi linna geoloogiahoonesse, ja ainult see hoone oli talle täiesti uus elamus. Kiviparketi väikeste plaatide mustri ristmike ühenduskohas oli punakaspruun diagonaalis ristkülik, selle sees nelja valge ja nelja beeži õielehega lill. Uksest siseneja võttis vastu maalitud sein, millel olid kujutatud maapinnasisesed protsessid. See kujutas põlemist, voogamist, mateeria arenemist. Kõige olulisem kiht oli kollakas. Kuskilt sekkus sellesse musta ja halli ning jälle kollakat, milles kujutati roomajaid ja suuri väljasuremisele määratud saurusi. Mustale osale olid joonistatud pealuud. Kogu pildi keskel, sümboolse ukseava kohal, seisid ümmarguses rakus kaks inimest – üks sirutas käsi taeva poole ja teine tundus kiirkõnnakult jooksule üle minevat. Selle sfääri sisse mahtus veel üks kera, mis kujutas Maad, ja sellest väljus kosmoselaev, mis tungis oma ninaga suuremasse sfääri. Oli selge, mida taheti öelda. Inimene oli vallutaja – ta oli jõudnud selleni, et võib end ise masinatega taevalaotusesse saata.
Riietehoiu kõrval oli vana laud. See võis sama hästi olla kahekümnendate aastate algusest. Sellise laua juures oleks võinud omal ajal 35 aastat tagasi, samas linnas seista tema ema. Laud oli juba mõranenud, samavõrd vana kui otstarbetu, sest peegli all, kus see seisis, ei peatunud tavaliselt keegi.
Nad olid üldloengutel koos mitme kursusega suures auditooriumis, mis oli teisel korrusel ja mille pindala oli 332 ruutmeetrit. Valgustuseks oli märgitud tabelis 1 : 5 ja istekohtade normiks 368.
Asukoht teoses
