Valge maja. Viimaks jõudis välja...

Viimaks jõudis välja Emajõe äärde. Vihmase ilma tõttu puudusid pargis jalutajad. Märjalt läikivana ja massiivsena kerkis Kalevipoja imposantne kuju puude vahelt. Hilja jäi teda hetkeks silmitsema. Kui kurb, et tutvus tolle jõulise muinassangariga niisugusel lohutul päeval, mil ta hinge laastas esimene suur pettumustorm, kurnates selle tühjaks ja vastuvõtmatuks ümbruse suhtes, nii et isegi Kalevipoja kuju ei äratanud temas mingit huvi, jäi ainult külmaks kiviks kivide hulgas.
Pööranud sambale selja, lonkis Hilja aeglaselt jõekaldale. Ta polnud kunagi mõistnud, kuidas võidakse elus jõuda niisuguse tühimikuni, et hüpatakse kas või jõkke. Praegu peagu mõistis seda. Elul polnud tõesti suurt mõtet. Oleks korraga vaba piinavaist küsimusist - mis edasi saab ja kuhu tüürida?
Vesi loksus rohekalt ja sogaselt.

Teosest
lk. 91 - 92