Kuu ja päikese kimbatus ehk Jüri ja Mari armastus. Neljas üleüldine laulupidu...

Neljas üleüldine laulupidu jõudis kätte. Vankrid laulsivad Jeremia nutulaulusid, kes inimeste koormaga Tartu poole veeresivad. Raudruun aga ähkis Tapa ja Tartu vahel nii haledasti, nagu tahaks ta praegu oma viimase hingenatukese seest välja puhuda. Ega nalja ei olnud: inimesi tungis ilma armuta ta turjale. Teised jälle katsusivad, kellel viledamad jalad, neil või raudruunal. Raudruun ei hakanud tühja auu taga ajama: laskis jooksta, kellel rutt taga, et enne teda Tartusse jõuaksivad.

Kes tunneb seda musta tuhat, mis täitis Tartus igad kohad? Kes kuuleb kõigi nende nime, ehk kuulab, kuni jõuab pime? Iga pidulise südames põles kange soov Tartut kõigi võõrastega kõige paremini näha. Seks ronis igaüks kõige rohkem taeva ligidale, ei mitte kiriku torni otsa, vaid doome kõige kõrgema mäekünka otsa. Siin oli nüüd nii palju laulujüngrid koos, et viimaks vaevalt muud enam võis näha kui ninasid.