„Kallis Margit, tahtsin Sulle hüvastijätuks lihtsalt öelda, et Tartu on sellepoolest eriline linn, et läbi aegade on siin elanud inimesi, kes on uskunud, et, inimesel on hing. Nende seas on olnud tõelisi suurkujusid. Ma tean neist mõnda, kuid seda ei tohi avalikult kirja panna, sest praeguse ametliku, pealesurutud vaate kohaselt heidaks see neile meestele halba varju, autoril võib tulla pahandusi. Süüdistatakse laimamises või selles, et autor ei saa aru, et need mehed ei mõelnud hinge all SEDA, vaid kasutasid seda mõistet kuidagi nii. Mina ei ole suurkuju, vaid jätis. Ma usun, mind ei saa selline väike tunnistus, et mina tean, et inimesel on hing ja et see pole mitte mõiste, vaid hing, kuidagi enam sulatada. Hing võib meid maha jätta. Kui hing jätab maha mehe, siis jääb talle veel vaid mälestus, jääb kirjandus. Naisega võib midagi sama hirmsat juhtuda. Kuid temas sünnib uus väike hing uuesti iga kuu. Seetõttu on naine alati midagi enamat kui mees.“
Asukoht teoses
lk 18–47
