Hruštšovi valitsuse ajal jäid niigi tühjad poeletid veelgi tühjemaks. Vormileib oli vesine ja maarjajääst hapu – väga meenutas turvast. Sai oli lettidelt kadunud, jahu ei olnud, magusaks oli ainult karamellkompvekid. See kõik ei tähendanud, et saia ei tehtud. Tehti väga head rosinatega saia, kuid see läks müüki ainult tšeki alusel kommunistidest parteitegelastele numbri alusel. Tartus oli selline pood Narva tänaval (siis oli see Leningradi mnt), ülejärgmises majas vene kirikust linna poole. Seal oli Eesti ajal talurahvapood ja õuel sissesõiduhoov hobusetallidega. /---/
Ma teadsin selle poe ajalugu varasemast ajast ja ka 1940. a, kui pood jäi venelaste korteriks ja suurte vaateakende klaaside vahel jahutasid vene naised eesti naiste ööpottides keedetud putru; olid head potid, ühe vanguga ja ilusad. /---/
Nüüd viidi punapursuide pood kuhugi mujale. Mõne kuu möödudes oli Lina tänava poistel asi selge, mis pood see on. Nüüd asus see Kalevi tänavas Lina ja Marta tänava vahel.
Poe akendele pandi ette laudadest luugid, mida ei avatud vahel ka päeval. Poe ees seisid tihti valitsusmeeste autod. Oli ka miilitsaautosid, ju siis laudluugid ei andnud oodatud kaitset.
Asukoht teoses
