Non-stop-muusikal vigaselt vinüülilt. Esitasin endale tihti...

Esitasin endale tihti ühe ja sama küsimuse: „Mis oleks juhtunud Tšetšeenias, kui kindral Džohhar Dudajev poleks saadetud teenima mitte Tartusse, vaid Sahhalinile või mõnesse muusse kaugesse garnisoni Nõukogude Liidus?”

Kajar Pruul vastas mulle sellele küsimusele teise küsimusega: „Aga kas sina siis ei usu vandenõuteooriasse?”

Ei, ma sain aru, et vandenõuteooria on fiktsioon. Ma mõtlesin muust, sellest, et Dudajev mängis postsovetlikus Tšetšeenias kuni oma surmani kõige tähtsamat rolli. Veel kujutasin ette, milline võis olla kindrali maailmavaade enne Tartusse tulekut ja millised muutused (minu meelest kõige olemuslikumad) toimusid temas Eestis viibitud aja vältel.

Andeka ning ebaordinaarse inimesena võttis Džohhar Dudajev väga kiiresti omaks Tartu professoreid iseloomustava diskursuse. Aga kaheksakümnendate lõpul, nagu kõik ehk mäletavad, oli selle diskursuse peamiseks teesiks loomulikult iseseisva Eesti riigi taastamine. Sellised eredad isiksused nagu näiteks Linnart Mäll tegid Nõukogude kindralile puust ette, et igal kokkuvariseva impeeriumi rahval on õigus isemajandamisele ja rahvusriigile. Ainus asi, mida tartlased unustasid kindralile selgitada, oli, et „rahvuslikku enesemääramist” võtavad tšetšeenid ja eestlased täiesti erinevalt. Et ühe „territoriaalne ja kultuuriline autonoomia” oleks teise „täielik iseseisvus”.
Teosest