Luuletaja imelik fantaasia. Ettepanek lumisel märtsiõhtul...

Ettepanek lumisel märtsiõhtul jalutama minna oleks paistnud õige kohatu, kui seda poleks teinud luuletaja ja muidu veider mees. Tunni aja pärast pidi mu abikaasa koju tulema. Luuletaja arvas, et selle ajaga jõuame ära käia jõe Annelinna-poolsel kaldal asuvas Ankru-nimelises söögikohas. Viisiks sinna jõuda, nagu kohe avastasin, oli minna mööda jäässekülmunud jõge. Leidsin end ühtäkki luuletaja käest kinni hoidmas keset laia valget teed, mida ääristasid madalad raagus põõsad. Tume tihe võsa sulas ühte silmapiiriga. Linna hääled olid kusagil kaugel. Linna ennast ei paistnud. Tee oli väga lai. Luuletaja seletas, et see pole üldse mitte tee, vaid hoopis jõgi ning et meie jalgade all on tegelikult mitu meetrit vett. Õnneks lahutavat meid sellest ka meetrijagu jääd.
Teekond tundus pikk. Kui kohale jõudsime, olid Ankru mõlemad uksepooled külalislahkelt avatud. Leti taga igavles valitud välimusega rinnakas piiga. Maja päikesepoolsel küljel, kus śaślõkki küpsetati, istus mitu seltskonda, sellepärast valisime maja teise, varjus oleva poole. Võis juba vabalt õues istuda: meie teekond oli kestnud nii kaua, et vahepeal oli kätte jõudnud suvi.

Teosest
lk. 132