Ühiselamu toas elati neljateistkümnekesi. Kogu aeg oli külm. Tamara pidas dressi seljas, selle peal veel flanellkitlit ja kõige üle paksu, kahest lõngast kootud kampsunit. Kampsun oli paks ja kohmakas nagu rõngasrüü ning sai seetõttu hüüdnimeks murumets. Kampsun murumets – vene bõliinasangari auks. Kõigest hoolimata oli ikkagi külm, ukse vahelt puhus tuul, aknad lasid külma läbi ja toaelanike reformpõhjaga raudvoodid seisid jäises tõmbetuules. Hommikuti plärises võikahäälne äratuskell ja tüdrukud ajasid end üksteise järel üles. Mõned virgemad läksid koguni pesema. Pesuruumis pladises vesi vastu koledaid plekist kraanikausse, kõik oli külm, vesi, kraanikausid, torud, jäälilledes aknad, seinad. Haises niiskusest, torudest tulnud roostesest veest, mustusest ja pesemata ihudest. Oli vastik. Aga nad ei hoolinud sellest. Nad olid ise kogenud või vähemasti lugenud maakooli ühiselamust, kus vesi panges ära jäätas ning sahvrihiired leivasse augu närisid. Eesti kirjandus oli täis haridusejanuseid noori inimesi ja nende kannatusi ning eneseületamisi tarkusenõudmise teel. Nad ei mõelnud Indrek Paasi või Arno Tali küsitavale tulevikuõnnele. Nad kiirustasid läbi hämara ja härmas talvehommiku nagu varjud, nagu kuuvalgel vihtlejad neitsid, kalbed hauakaunitarid, aga nad polnud mingi kari, isikupäratu kordeballett. Igaühel oli oma unistus, olid oma väike seelik ja kampsun, oma saapapaar ja mantel ja kõigil neil riidehilpudel oma lugu.
Asukoht teoses
lk 13–14
