Ära. Mustade lokkide lehvides...

Mustade lokkide lehvides tatsab jalutusruumis teatri juht ja hirm, kellest linnakeses jutustatakse legende ning kes tundub alati kõvasti „ära sätitud” olevat, on aga teadupärast kogunisti täiskarsklane. Nagu seda on ka teine linna legendaarne kuju, vana kaltsudes Tartu Vaim, piimanõusangaga portfell käe otsas kõlkumas, krae kõrvuni, hall võidunud sall kaelas, viledad närud üll, hõbedaseks pleekinud ja hõredaks kulunud juuksed tõrksalt turris. Mõnikord, kui Tamara Toomel raamatukogus istub, hakkab kaugelt koridori poolt, muusade vahelt kostma aevastamist ja turtsumist, nagu oleks suur siil lugemissaali poole teel. Aga igaüks siin teab, et see pole siil, vaid vana veidrikust eradotsent ja karskustegelane, kes tuleb järjekordset dissertatsioonide saaki läbi kaema. Tamara kahtlustab salakesi, et veider vanamees ei olegi väga tark ja erudeeritud, on lihtsalt kangekaelne isemõtleja ja kavalpea, kes teab, et eriline välimus ja ülalpidamine annavad talle igas mõttes suurema vabaduse ja teevad temast kohaliku kuulsuse. Aga eks ole vanamehe selline talitusviis iseenesest oma harulduses arukas ja julge, seda enam, et Tamara kuuleb mõnelgi koosolekul vana veidriku omapäraseid sõnavõtte, mis vihjavad hoopis isevärki maailmade võimalikkusele. Siis kahetseb ta mõttes tehtud ülekohut. Ent mis parata, kahtlused vanamehe suhtes tulevad ikka ja jälle tagasi.
Asukoht teoses
lk 74