Ära. Kui Enn Tartusse...

Kui Enn Tartusse sõitis, oli see ta meelest nagu mingi Võrumaa linnus, eelpost, kuigi jäi arusaamatuks, mis kasu Võrumaal niisugusest on. Toomemägi. Orud, künkad ja punane muld. Natuke linna ja siis kohe agulid oma puumajadega, mis ignoreerisid igasugust arhitektuuri. Aga eks nad sellistena olnudki arhitektuur. Oli lõikuvaid suuri akendeta seinapindu, mille taga peitsid end hämarad koridorid ja trepikojad. Oli kummalisi sopistusi ja mullistusi, otsekui oleksid vanad majad tiined või põdenuks songa. Oli imelikke ärkleid ja mansarde, eendeid ja taandeid, justkui Itaalia-päraseid (mida teadis Enn Itaaliast!) kahekorruselisi puukuure, oli keerulisi vööruseid, kus haisesid peldikud ja tabalukustatud toidukapid. Ja kõike seda katsid rasked, mitmetest tõrvamistest küüruvajunud katused.

Enn jättis ratta jaama pakihoidu ja kõndis mööda tolmuseid tänavaid, mille keskel võis ootamatult seista tugev terasene pumbakaev – polnudki niisama: kuskilt tõrvakatusega majaosmist tuli mees või naine pangedega ning vajutas nupule ja vesi jooksis pahinal ämbritesse. Üle selle kõige paistis tolmune päike, virvendas alatine kuumus.

Enn hankis joonistusploki ja katsus agulimaju üles sehkendada nii palju kui jõudis. Neid oleks tegelikult pidanud maalima. Valguse ja varjude mäng andis neile päeva jooksul üha erinevaid ilmeid, muutis nende arhitektuurigi, nagu Ennule tundus. Kui Enn tuli varasuvisel õhtul Supilinnast, Ülejõelt või Tähe tänava kandist, pea uimane kõigi nende hoovide, majade, trepikodade, käsipuude, kuuride ja sahvriuste lummavast inetusest, ja leidis end äkitselt Emajõe äärest, kus vanad pajud liikumatus vees peegeldusid, ei kahelnud ta enam – ajalugu või ükskõik mis, aga ta tuleb siia õppima.
Teosest
lk 38–39