Maailmas on linnu, kus lõigatakse tulu „turismitööstusest“. Tartu kohta võis lausuda, et ta sai oma tulu haridusest. Tavaline Tartu kodanik – käsitööline, poodnik, hangeldaja, kontorist, ka majaomanik ning väikeametnik – ei omanud ülikooli vaimse eluga peaaegu mingisugust ühendust, ei küündinudki omama. Samuti võõras oli talle too romantiline meeleolutsemine, mida püüdis kultiveerida teatud „eliit“, kui tohib tarvitada seda kahtlast sõna. Nagu Jeruusalemm on vaid usklikele unistajaile Taeva Pühalinnaks, nii oli ka Tartu „muusade koduks“ ja „Emajõe Ateenaks“ üksnes valituile. Linnaelaniku keelevarasse ei kuulunud need ülevad hüüdnimed. Pisut populaarsem oli „Taaralinn“, kuid todagi nime tunti kaugemal paremini kui Tartus eneses. Võis õigustatult väita, et argipäeva väiklustes siplev tartlane ei märganud oma linna kohal mingisugust pimestavalt kiirgavat akadeemilist tähte, küll aga osati hinnata toda ainelist tulu, mis langes linnale ülikoolilt ja keskkoolidelt.
Asukoht teoses
lk 36
