Kuulsad üliõpilaste toad olid ju lihtsad kambrid kulunud sohvaga, raudvoodiga, nagiseva lauaga ja pesunõuga, mille kolmjala vahel seisis puhtaveekann. Jõe vasakpoolses linnaosas sisaldas neid enam-vähem iga maja. Omanik elas tavaliselt oma perekonnaga alumisel korrusel, mis koridoriga kaheks pooleks jaotatud. Ta kasutas seal kaht tuba ja kööki. Koridori vastaspoolel asusid üüritavad kambrid, iga ukseplaadi küljes plekist kirjakast. Samast viis puuastmeline trepp ärklikorrale, kus oli veel kaks kambrit. Oli muidugi ka toekamaid maju, koguni kolmekorruselisi. Neis jätsid toad meeldivama mulje, omasid küllaldast kõrgust ning usaldatavaid seinu. Lääneeuroopalikku mugavust ei nautinud üürnikud üheski kambris. Linnal puudus veevärk, järelikult ka veeuhtega kullakabiinid. Tuli olla õnnelik, kui asjalkäimine toimus sama maja väliskülje laudtellingus, kus asusid ühtlasi ka väikesed sahvrikesed. Enamasti õiendati häda õue ehitatud kuudikus, talvise ilmaga igikülmas.
Joogi- ning pesuvett hangiti pumpkaevudest. Talvel oli seegi toiming vastumeelne, kõnelemata ajakulust. Mitte kõik kaevud polnud usaldatavad ega piisavalt veerohked. Meltsiveski ümbruskonna elanikud kandsid endile joogi- ning teekeeduvee külluslikust allikast Meltsi tiigi kõrval. Toda vett, puhast ning selget, vedasid vaadimehed kaugematessegi majadesse, müütades seda kopika või kahe eest ämbritäielt.
Üüritubade kütmine oli üürniku enese mureks. Kui esimene voor küttevara otsa sai, leiti turul maamees rekke pesastatud puukoormaga. Pool sülda kasehalge maksis poolteist kuni kaks rubla. Sellest jätkus raudahju soojendamiseks umbes viieks nädalaks. Arvestades selle kulu üürihinna juurde – umbes viis rubla kuu kohta – tõdeme, et üliõpilaste kehv peavari polnud sugugi odav. Kuid ka majaperemees ei saanud hoobelda krahvlikkude tuludega, sest üüriaeg piirdus kaheksa kuuga ning vahel jäi mõni tuba üürimatagi.
Asukoht teoses
lk 43–44
