Samavõrra, kui on olemas ülikooli õppejõu Tartu ja tudengi Tartu, on ju olemas ka lasteaialapse Tartu ja töölise Tartu, eestlase Tartu ja muulase Tartu, pankuri Tartu ja linnavalitsuse ametniku Tartu, muuseumitöötaja Tartu ja töötu, prükkari Tartu. Et need näiliselt nii erinevad Tartud on siiski omavahel seotud, olen isegi korduvalt kogenud. Olen mitmeid kordi hommikuti siia kirjandusmuuseumisse tööle tulles kohtunud meie maja otsa juures olevates prügikastides oma igapäevast tööd tegevate prükkaritega. Ja ma ei julgeks väita, et minu Tartu on kuidagi rohkem päris, õigem ja tõelisem kui nende oma.
/---/
Esimesed kümme aastat elasin Tartu ülejõe-linnaosas: algul Maarjaturu tänavas kohe Raadi surnuaia lähedal, siis Mäe tänava puumajas, mis asus tiigi kõrval mäe peal. Elamistingimused olid viletsad, esimeses kodus lausa kohutavad (kööktuba puumajas, vett tuli vedada mitmesaja meetri kauguselt jne). Aga samas olid meie, kohalike agulilaste käsutuses arvukad tagahoovid, õued, kuurid, pesuköögid, suur aiaga piiratud „lollidekool“ (nii kutsusime Jaama tänava abikooli) õu, kus olid piiramatud võimalused mängimiseks, tagaajamisteks, ja vahel – kahjuks küll – ka õnnetusteks ja pahandusteks. Linna keskkonna poolt pakutud vabadust ja anonüümsust (sest maal on sotsiaalne kontroll kahtlemata palju tugevam kui linnas) sai muidugi vahel ka kurjasti ära kasutatud, näiteks õunaraksus käies. Linn võimaldas ka lihtsalt „ära kaduda“: läksin väiksena mõnigi kord linna peale hulkuma, tulles ema suureks meelehärmiks tagasi alles õhtupimeduses.
/---/
Tartu ei ole küll anonüümsuse mõttes täiuslik. Selleks on ta lihtsalt liiga väike, võibolla Tallinn annaks nüüd juba mõõdu välja. Aga tegelikult Eestis lihtsalt ei olegi selliseid täiuslikult anonüümseid ja vabadust pakkuvaid suurlinnu.
/---/
Tammelinna looduslähedane aedlinna miljöö (meie kodust oli umbes paar kilomeetrit metsa piirini) jäi tartulikkuse sünonüümiks aastateks. Et mul puudub Annelinnas elamise kogemus, oli mul lihtne samastada Tartut aedlinlikkusega, millele ülikool ja kesklinna klassitsistlik arhitektuur andis oma erilise varjundi. Tammelinnas oli oma väike, pisut igerik raamatukogu (on muide senimaani), kus lisaks raamatute laenutamisele said ka ühiskondlikult kasuliku töö praktikatunnid tehtud. Tammelinnas elasid ka mu sõbrad ja koolikaaslased, nii et hoolimata oma maja puudumisest (me elasime kolmetoalises korteris) sain ikkagi tänu sõpradele osa eramajade pisut privaatsemast õhustikust. Mu koolitee käis enamasti mööda kõverat, pooleliolevate eramajadega Kure tänavat ja tipnes 5. keskkooli monstroosse ehitisega, kombinaatkooliga, nagu seda tol ajal kutsuti.
/---/
See, kuidas Tartu on viimase kümnendi jooksul muutunud, on mu meelest tähelepanuvääriv. Tänu klaasist kõrghoonetele on siia lisandunud ärimaailmalikku otsustavust, rahvusvaheliste kompaniide, nagu Statoili või MacDonaldsi tulek Tartusse on kaasa toonud globaliseerumise hingust. Samas on Tartust saanud ka kapitalistlike kontrastide linn, mille parimaks näiteks on linnasüdames kõrvuti asetsevad Emajõe ärikeskus ja maaliinide bussijaam, mis on muutunud tõeliseks haisvaks kodutute kogunemiskohaks. Igapäevase bussisõitjana olen nii tahtmatult sunnitud teadvustama linnaelu erinevaid tahke, neid erisuguseid Tartuid, mis eksisteerivad rahulikult kõrvuti. Minu trajektoor piirdub nüüd peamiselt kesklinna piirkonnaga, mis on ju muutustele olnud kõige altim ja mis mulle oma muutunud olekus tegelikult üsnagi meeldib. Võiks öelda, et võrreldes minu nooruse-Tartuga on selles nüüdses isegi õige pisut suurlinlikkuse hõngu.
Ja siiski tunnen ma viimasel ajal mõnikord, et Tartu on ikkagi provints.
/---/
Ja muidugi, Tartu kaubandus jätab ka soovida: seetõttu käibki (irooniliselt öeldes) iga normaalne eestlane poes kui mitte just Helsingis, siis Tallinnas vähemalt. Teatud ääremaalikku hõngu tundub Tartus ka suvise Pärnuga võrreldes: Pärnu on vähemalt suvel omadele ja võõrastele kuidagi avatum ja lahkem kasvõi arvukate suve- ja tänavakohvikute mõttes, mida Tartus on vähe.
Asukoht teoses
lk 64–67
