Tartu rahu. Kuhu me läheme...

„Kuhu me läheme?“ küsis Kleopatra. „Kolme Koni Kohvikusse,“ kohmasin ma käigu pealt sigaretti süüdates. „Kolm Koni“ asus Pälsoni vastas fillide ühika esimesel korrusel. Poole aastaga moondus see koht tatibaariks, aga tollal oli ta veel uus ja huvitav. /---/

Kui me „Konidesse“ sisenesime, meenus mulle, kuidas sellest ruumist üliõpilasaegadel nälja vastu abi sai, sest siis asus seal puhvet, kus troonis valges kitlis tädi, kes süldi ja saiakesed ühe paberi sisse lajatas ja seejärel kogu kraami eest mõned määrdunud üherublased kasseeris. Nüüd on puhvet maatasa tehtud ja „Konide“ personal on mõistagi andnud oma parima, et sellele kohale akadeemilis-boheemlaslikku väljanägemist kujundada. Seinad on värvitud väljaheitepruuniks ja nende peale olid musta värviga kantud Švejki-raamatu illustratsioonid. Lae alla oli kinnitatud süst, millele oli kirjutatud sõna „Apopa“, mida hääldati nii, nagu kirjutati.

Teosest