Aga öö ei olnud veel läbi. Ma maksin arve ja küsisin Kleopatralt, kuidas ta Grenzsteini majasse suhtub. Kleopatra kehitas õlgu. Grenzsteini maja oli Toomemäel asuv suur punase torni ja lameda plekk-katusega ehitis, mille karniise kaunistasid inglipead nagu mõnel kaheksateistkümnenda sajandi hauamonumendil. Lisaks arhitektuurilisele väärtusele oli maja oluline veel selle poolest, et mul oli ühe sealse korteri võti. Korter paiknes torni sees ja oli kunagi olnud ühe kunstniku ateljee.
Öö oli vaikne, laternavalgus sädeles asfaldil ja heitis meie ette kunstipäraseid varje. Me möödusime hoonest, kus oli sõja ajal olnud SD peakorter ja hiljem kutsekool, mis oli inimsuhete seisukohalt umbes seesama. Purskkaevude juures pöörasime vasakule ja meie ees kõrgus ülikooli raamatukogu nagu salateadmisi ja tülpinud assistente täis topitud must kast, mis oli nagu iga teinegi samalaadne kaitseala loodud selleks, et personalil oleks seal mugav töötada.
