Kui aus olla, siis algas sealt rohkem mu isa ja tema põlvkonna elu, sest minu Werneri kohvik oli hoopis kohvik Tartu, kuigi mitte keegi seda nii ei nimetanud. /---/
Kui mina eelmise sajandi kuuekümnendate algul Wernerisse jõudsin, oli seal ikka veel kõvasti endiste aegade hõngu. Sõna „hõng” kõlab küll kenasti, aga õigupoolest olid need lõhnad, mis mind, 18-aastast vast koolipingist pääsenud plikat, lummasid. /---/
Werneri välisuksest sisse astudes lõi kohe vastu see tore ja ehtne, viie-kuueaastase minu mällu sööbinud kohvikulõhn, kus segunesid kõikvõimalikud magusad lõhnad: kardemon, kaneel, karamell (seda keedeti kohapeal), vanilje; vast ahjust tulnud sooja saia lõhn, isegi kreemisaiakese kreem lõhnas, rääkimata kohvist endast. /---/
Klaasidega välisuks. Siis neli-viis astet trepikest. Veel üks pruunide kardinatega uks, millest paistsid juba läbi kübaratega daamid. Tüdruk-mina avas välisukse ja oligi kohe kohvikus keset vana Feischneri lõhnu: esimeses väikeses ruumis kaasamüügileti ees oli neli-viis ümmargust jalaga lauakest, nende ümber viini toolid. Selles ruumis istuti mantlites. /---/
Järgmine ruum oli pikk ja kitsas. Nagu vagun. Aga väga suur vagun. Ja suitsetajatevagun, sest magusatele lõhnadele lisandus siin mitut sorti tubaka lõhna. Vasakul akna all pisut suuremad ümmargused marmorlauad kui esimeses ruumis või müügisaalis, nagu praegu öeldakse. Paremat kätt aga loožid sisseehitatud laudade ja istmetega umbes neljale kohvitajale (vajadusel mahtus rohkemgi, ent laua otsa polnud tooli sobilik panna – see oleks takistanud ettekandjate liikumist, nii kitsas oli vahekäik). Neid loože oli kuus-seitse, seinad umbes paari meetri kõrgused, iga looži vahel riidenagid. Külmemal ajal olid need nii koormatud, et takistasid omakorda ettekandjate tööd. „Vagun” lõppes suure ümmarguse lauaga. /---/
Märkasin, et vasakule jäi veel üks ilma ukseta ava, millel tumerohelised kardinad ees. Seesistujaid polnud näha, sest ruumi täitis väga paks suits. Kui silmad seletama hakkasid, nägin toatäit mehi, minu isa nende seas: malemängu jälgimisse süvenenuna oli ta täiesti unustanud, et meil oli kohtamine määratud. /---/
Werneris olid kangemad joogid küll sees, aga õhkkond oli selline, et üle 2 x 50 grammi juua ei sobinud.
*
Werner oli üldse rohkem nagu õppejõudude kohvik. Üliõpilased käisid ikka ülikooli kohvikus.