Artur oli /---/ pikk, kõhn, hall ja väga valjuhäälne. Hall ei olnud ta juuste ega olemise poolest. Mäletan, et ta kandis alati halli pintsakut, mis oli talle õlgadest kuidagi lai ning justkui rippus seljas, kusjuures varrukad jälle jäid lühikeseks.
Werneris või ülikooli kohvikus aga võis alati hääle järgi kindlaks teha, kus ruumipunktis Artur parajasti oli: tal oli tugev kandev hääl, mis sisendas kõigile ümbritsevatele, et tal on õigus. Ükskõik siis, mis teema jutuks oli.
Kirjanike Majas, mis toona asus Õpetaja tänavas, olid koosolekud, millest ka noored autorid osa võisid võtta. /---/ Meelde on jäänud, et Arturile ei tahetud sageli sõna anda. /---/ Pigem selle pärast, et teda ei saanud enam pidama. /---/
Igatahes mäletan, et ühel hetkel peatus aeg ja ma olin Pauluse surnuaias (vana nimega Ropka-Tamme) lahtise haua juures. Haud oli paremat kätt, peaväravast kaugel, vist tagantpoolt kolmandas-neljandas reas, surnuaia ääres prügihunniku (sic! mitte prügikasti!) kõrval, liiklusrikkast kruusateest eraldas seda vaid madal lagunenud kiviaia jupp. Ilm oli heitlik: tuuline, ähvardavate pilvedega, korraks päikesega, siis vihmaiiliga, vahelduseks lõid suured möödasõitvad kallurautod matuselistele kruusa- ja liivasegu näkku. Inimesi oli paarkümmend. Imestasin, et meid nii vähe oli – Alliksaart tundis ju peaaegu kogu ülikoolilinna intelligents, Werneri seltskonnast rääkimata. Hiljem seletati mulle, et matusele tulid ainult lähedased, sõbrad ja julged. Kõnelesid kõige julgemad, kuid nende kõnedki mattusid aeg-ajalt automürinasse. Mäletan rääkimas Ain Kaalepit ja Leo Metsarit; ENSV Kirjanike liidu Tartu osakond oli saatnud pärja, kuid mitte esindajat. Ei muusikat, ei kõnesid, ei pidulikkust. Kõik (kaasa arvatud ilm) oli kuidagi trööstitu ja nadi. Ei mäleta peielauda ega matusele järgnenud koosistumist. Ma tulin surnuaiast ära, kui saabus see kõige paratamatum: haua kinniajamine. Mu selg kuulis kirstule langevaid labidatäisi ja ma mäletan täpselt, mida ma mõtlesin: see haua asukoht, see ilm, see müra, need autod, see ärasaatjate vähesus, need kidurad, enesekontrollitud sõnadega kõned – kõik see kokku oli nagu Arturi elu: heitlik, vahelduv, sekka pisut ka päikseline.
Asukoht teoses
lk 172–173
