Nii jõudsime kuuekümnendate sula algul ülikooli, kus lugesid R. Kleis ja K. Ramul, V. Alttoa ja V. Adams, J. Feldbach, P. Ariste, H. Peep, kui esimesi pähetulevaid nimesid otsida. Ilukirjandusega ongi seotud suurimad ülikooliaegsed rõõmud ja mured. Mäletan prof. Alttoa kaasaegse väliskirjanduse avastuslikke ekskursse ning Ott Ojamaa renessansikirjanduse loengute erudeeritud loogikat, Harald Peebu eesti kirjanduse põhjalikku käsitlust. Ja alalist ängi, et ei jõua, mitte ei jõua, enne tuleb eksamipäev kätte. Meenub edev Valmar Adams, kes juba ukselt lennutas peakatte eksimatult nagi nupu otsa ja demonstreeris oma hiilgavat mälu Puškini „Gavriliaadi” najal. Inimlik Paul Ariste, kes diplomitööde kaitsmise komisjoni esimehena enda ees puuslikena krampis diplomande nähes rääkima hakkas, kuidas ta poisikesena seakarjas käis... /---/
Peahoone tulekahju (21. detsember 1965. a.) tõttu ei antud meile ka õnne lõpetada viisipäraselt ülikooli aulas, vaid raudteelaste klubis (praegune Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja). /---/
Seda väärtuslikumaks osutub ülikoolist kaasa saadud kultuuri järjepidevuse tunnetus. See jõudis meieni nende ainete ja õppejõudude kaudu, kes tähendasid meile palju, Kirjandusmuuseumi kogude, Toome raamatukogu ja Morgensterni hoidla kaudu. Aga ka Baršai orkestri imeliste helidega imelise akustikaga ülikooli aulas. Või vana „Vanemuise” puupüsti täis saalis kuulamas Itaaliast tulnud Hendrik Krummi ja avastamas oma esimest Violettat laulvat Margarita Voitest.
Asukoht teoses
