1957. aastal müüdi suhkrut 250 grammi inimese kohta. Töölt tulles võtsin järjekorra ära, tõin tütre Õpetajate tänava lastesõimest ja saime 2 x 250 grammi, st pool kilo suhkrut kätte.
Ostsin kauplusest Tartu jalatsivabrikus valmistatud suvekingad. Kahjuks lagunesid need peatselt. Niit, millega õmblused tehti, oli sobimatu. Viisin kingad vabrikusse, kus vahetati need ümber. Ja siis veel üks kord ja veel kord, kuni loobusin. Tegijad teadsid, et toodavad praaki. Materjal oli raisatud, kuid peaasi – plaan täideti! /---/
Taliko lihapoes olid müügile pandud põhiliselt loomapead ja jäätmed, harva oli sabasid, millest sai head puljongit. Kui toodi liha, tekkis kohe järjekord ja kaup müüdi ülikiirelt. Tihtilugu oli poesaba ootamas juba enne liha müükipaiskamist.
Lisaks tualettpaberi ostmise pikale järjekorrale mäletan veel üht pikka saba Tartu kesklinnas. Raamatupoest Ülikooli tänaval ulatus saba ümber nurga restorani Volga poole. Müügil oli „Dekameron“.
Asukoht teoses
lk 271–272
