Dorpatisse sai uhke gümnaasium juba 1630. aastal, Revalisse aasta hiljem, seda enam et olin ise mitu korda sealkandis ka viibinud. On see gümnaasium Revalis siiani alles?
On.
Need gümnaasiumid olid ikka tõsised koolid, mitte mingid jesuiitide pesad. Tead sa ka, mees, mis olid nende koolide põhikeeled?
Julgen arvata, et kindlasti ladina ja kreeka...
Veel kaks?
Ehk saksa või rootsi?
Vale! Heebrea ja kaldea. Muidugi peale selle veel ka prantsuse, läti, muide ka eesti ja isuri keeled. Vaat sellist vaimuvalgust valas tollane gümnaasiumiharidus, mis tänu Johan Skyttele teoks sai.
/---/
Kirjutasin ediktile alla. Muide, kus see praegu asub?
Kenasti alles siinsamas linnas ülikooli raudkapis.
/---/
Eks see ülikoolgi üks teie lapsukestest, hea tervise juures praegu pealegi.
Jumal tänatud, kuigi loa andmine mind tookord ikka mõtlema pani. See teie Dorpat oli üsna pisike linnake, 1606. aastal oli siin pärast järjekordset laastamist kõigest 30 kodanikku. Tõsi, pered peale selle.
Aga kosus jälle. Ja Skytte oli hingega asja juures. Ta oli selleks ajaks juba Uppsalas kantsleriametit proovinud, nii et võttis siin ka selle ameti endale. Kantsler ju ülikoolis kõige tähtsam mees.
Praegu on selleks küll pigem rektor.
Rektor oli minu ajal alles kolmas. Esimene oli kantsler, teine prokantsler ja kolmas alles rektor.
Esimene rektorgi oli Skytte. See oli vana Skytte poeg Jacob. Nooruke küll, 19 kõigest, kui selle ameti peale sai, pealegi ise veel üliõpilane. Aga pole kellegi õiendada, rektor oli oma kantslerit väärt, ja vastupidi ka.
Kui kenasti veel vana Skytte kooli asutamise pidulikul kokkusaamisel ütles: „Üliõpilased jälgigu kuulekalt õppejõudude manitsusi ja olgu niisugused õpilased, nagu nad vanemaks saades meestena soovivad olla.“
Ja mis muid sõnakaunistusi ta mu kooli kohta veel välja oskas mõelda – küll tarkuse kabel, oskuste asupaik, vooruse eluase ning kunstide kindlus. Eks ta muidugi teadis, et koolil palju vaenlasi ka, paras ports neid ka kohal kõnet kuulamas.
Seal ta välja ütleski, et kool olgu ka vaesemale rahvale, ja siis põrutas otse: „Ning andku jumal, et ka rüütelkond sellest aru saaks!“ Nii olla öelnudki.
Eks see kohalikke aadlimehi ärritas muidugi. Ise kinkisin academia'le maavaldusi Ingerimaalt, et nad end ikka ära elatada suudaksid. Ja 8000 hõbetaalrit aastapajukit peale selle.
See raha, nagu räägitakse, oli visa tulema.
Tule taevas appi! Sõjad käisid, raha niigi vähe, tegin mis suutsin, kuigi jah, alati see summa päris kaheksaga ei alanud. See-eest ei nõudnud ma üliõpilastelt mingit õppemaksu, enamik sai odavalt kõhu täis ja ulualusegi. Lasin mõnele koguni õppimise eest peale maksta, et nad, vaesed, kuidagi ots otsaga kokku tuleks.
Julgen täheldada, et teie academia'st oli otseti kasu ka Rootsi kuningakojale endale. Ülikooli esimese üliõpilasena teatakse matriklikirjade järgi kedagi Benedictus Baziust, alias Bengt Baazi, kellest hiljem ühe teie järeltulija, Karl X Gustavi õpetaja sai.
No näed, siis oli kasu kahepoolne. Kas mõni sinu rahva hulgast ka academia’sse pääses?
Ei oska täpselt ütelda, mõni kindlasti. Nimed ju tolle aja kohaselt latiniseeritud, ei loe neist rahvust välja. 1635. aastast on alles küll kellegi Johan Berendzoni vabaduskiri. Kui juba selline paber, siis pidi ta pärisori olema. Ja kui siit Liivimaalt pärisori, siis ju ta eestlane oli. Meie aeg tuli hiljem... aga sinnani kulus veel mitu sõda.
Peaasi et kool on alles.
See on loomulikult peaasi. Teie Majesteet, kuigi siin on vahetatud peremehi, õppeaineid ära keelatud, tudengeid otse ukse pealt vangi viidud ja muudki. Umbes 200 aastat pärast teid kardeti koledasti kahjutuld. Siis pidas ülikool üleval nelja hobust, et need häda korral veetünne veaksid. Ja igal tudengil pidi olema isiklik kustutusluud. Linn ise oli ju enamasti puust ja tulekahjud kerged tulema.
Peaasi et kool on alles.
Asukoht teoses
lk 147–150
