Tartu inimestel on oma
unenäomaastikud
suurte surnuaedade
kõrgete tornmajade
avaralt kaarduva taevaga
ühisteks öisteks rännakuteks
millest hommikul on meeles
vaid valgus ja värvid
tunne, et midagi oli veel
aga see libiseb alati meelest
sõrmede vahelt ja silmist
jääb meid ootama
kuhugi teadvuse piirimaile
silma nurga taha
et mõnel äreval ööl
meelde tulla
valusa ehmatusega taipad
et see oli vaid uni ja äng
hajub kusagil poole päeva peale
tegelikult on Tartu
sumbunud kõrkjastikku
taevas uniselt madal
ja avarus kättesaamatu
nagu hakiparve karjed
külmas suveöös
Asukoht teoses
