„Teine vihje on,“ ütles Jull, „või, ma ei tea kas see on üldse vihje, aga mis on Tartu vaim?“
„Tartu vaim? Kui mitte arvestada „Promenaadis“ konutavaid töötuid semiootikuid ja mälumängusõltlasi, kes taovad malet ja räägivad kakskümmend aastat vanast postmodernistlikust näitemängust, mida vaatas vähem inimesi kui oli lava peal, siis tänapäeval vist suurt mitte midagi. Miks sa küsid?“
Kessu vastas mulle: „Ahven mainis, et mingi Tartu vaim võib muuseumid äkki päästa.“ /---/
Kummalisel kombel oli see just „Promenaadi5“ kultuuripalee, kus me järgmisel päeval spordimuuseumi liasooni Tõnno Leigeriga kokku saime, tema enda valikul. /---/ „Promm“, mida mõned puritaanlikumad tartlased ka Patuurkaks nimetavad, oli vahepeal jälle uuenenud ja kasvanud. Selle unikaalse trepikojaga imposantse maja alumise korruse ühes tiivas on ikka veel kunstigalerii-kohvik, millest see asutus oli ka ju alguse saanud, ja linnapoolses tiivas on sigari- ja kanepisalongiga 23-tunni-baar, seal kogunevad kolm korda nädalas Tartu mälumängusõltlased regulaarsetele viktoriinidele. Teisel korrusel on gurmeepelmeenla ja restoran, väidetavalt serveeritakse seal Tartu kõige paremat hernesuppi ja kiluga šnitslit, siis veel piljardituba ja lauamänguruum. Ülemistel korrustel on loometoad, ateljeed ja stuudiod, kus saab harrastada loovkirjandust, maalikunsti või skulptuuri, ning siis on seal üüritoad ehk midagi pansionaadilaadset, mis on küll mõeldud Tartut külastavatele kultuuritegelastele, aga mille pärast see kultuuripalee on ka siis saanud – paljude arvates liialdatult – oma kurikuulsa hüüdnime. „Promm“ genereerib hiigeltulu, suur osa sellest tuleb Tartu mälumängusõltlaste kukrust, keda on Tartu peal ikka mõnisada /---/.
