Ülikool oli Tartu don, linnavalitsus ei saanud teha ühtegi kinnisvaralist liigutust ilma Ülikooli heakskiiduta. On ammu teada, et Tartus ei tohi püstitada ühtegi mälestusmärki või ausammast ilma Ülikooli nõusolekuta ja nõusolek sõltub sellest, kas too austamisväärne tegelane on Ülikooliga seotud. Samas tundus loogiline, et kui ikkagi kesklinnas, kus on Ülikooli põhibaas, käib turf war, pidi Ülikoolil selles asjas ju mingi seisukoht olema. /---/
Kes võis see siis olla? ERM? Jällegi – ERM on finantshiiglane, kellel samuti ei ole vajadust olla peaidus ja nende territoorium on Ülejõe, kesklinnas neil huvisid ei ole. Ometi oli ju Tartu salajane sõda suuresti ERMist alguse saanud. Ja jälle, kui ma astusin mööda Vanemuise tänavat alla ja pöörasin „Promenaadi5“ kultuuripalee poole, meenutasin ma neid vanu aegu, kui kõik oli alanud.
Toona, veidi pärast seda, kui Tartu oli saanud jälle avatud linnaks, kui rohefašistid olid volikogust välja tõrjutud, kui ringliikluste kaitsevöönd oli linna ümbert koristatud ja Võru maantee viadukti ehitajad olid kohtu alla antud, tekkis kunstimuuseumil vajadus ümberehituste tõttu suur osa oma kogudest kuhugi hoiule anda ja need anti ERMi, kellel ei olnud ruumipuudust ja kus väidetavalt olid kõige paremad hoiutingimused. Mõne aja pärast – kui Tartu kunstiteadlased soovisid teadustöö eesmärgil oma kogudele ligi pääseda, kogesid nad aga teatavat tõrksust ERMi poolelt.
Asukoht teoses
lk 81–82
