Esimesena lõi Jumal pühapäeva öö. On pühapäev.
„Emme, ma ei taha mingisse aeda minna!“ hüüab tirts ema käekõrval. Ta ei tea veel aedade väärtust. Mina juba ootan siin. Hundid, kelle kannul tulin, niisamuti. Üks sääsk laskub mu õlale nagu kummitus ning piniseb asjadest, mida ma parema meelega ei meenutaks. Maailmast müüride taga … Aias on ainult üks aeg ja üks päike üle kõige.
Jälgin akvaarium-maja, mille aknad heidavad alati valgust mõlemale poole. Nii sisse kui välja, nii aeda kui aiast eemale. Sinna viib kolm teed, aga mina valin alati trepi ja imetlen valgeid kappe, mis on täis taimede hingi – nii tulevaste kui minevaste omi. Mu sügelevad sõrmed mäletavad nende kõrvekarvu ja valivad akendest alati need, mis avanevad aeda. Aega, mil aias on käed.
Lapsi jookseb mööda ringteed, mis ei lõppe kunagi ja pakub seega lõputult lõbu.
On aeg minna ja ometi ma viivitan. Küll mind lõpuks välja visatakse. Keegi astub põõsaste taga. Ta seisatab, loeb silti mõne tundmatu teadlase antud nimega – ja seegi on lõks. Eluspüügilõks küll, selline, kust ei tahagi lahkuda. Ma kardan, kas mitte väraval ei seisa põleva mõõgaga ingel. Pinki, millel ma istun, on keegi uuristanud T+S. Võrdusmärgita. Ei võrdugi midagi. Tule Siia. Tagane Siit. T a e v a S.
„Kuule, mängime seda mängu!“ hüüab tirts ja jookseb ümber Teodor Lippmaa ringi ja ringi ja ringi ja ringi.
Asukoht teoses
