Kunagi tähendas Tartu pisikest puust linna, aedlinnu ja äsja tärganud mikrorajooni; Emajõge, varahommikusi õngitsejaid selle kallastel, sildu selle kohal; kahekorruselisi puukuure, munakiviteid, kruusaauklikke uulitsaid ja paplitolmuseid tänavaid kevaditi; alatasa lekkivaid maapealseid kaugküttetorusid, mille all isegi talvel muru kasvas ja kivisöetolmu ning tossu; Herta Elvistet, Mülleri Sassi, vürst Volkonskit, Juri Lotmani; ülikooli, haridust, haritust ja näpuotsaga harimatust; levimuusikapäevi, Pallast, teatrit, kultuuri ja kultuuritust; ülikooli, Pirogovi ja Toomemäge; aga ka lihakombinaadi lehka, pehkinud puumajade koridoride kopituse kirbet vinet, linnaosade kaupa suitsevaid korstnaid, tumedaid heitgaasilinte lehvitavaid kollaseid Ikarusi, haisvat kalahalli turuhoones. Mängu ja Kooli, aparaaditehast, Karlovat, Supilinna, Humalat ja Püssirohukeldrit; Muna Jaani, Kikerikii-mutti, Hüva Erkkit, Ülo [Kiplet], Matti Miliust; Justamenti, Üllar Jörbergi ja Onu Bellat; aeglast kiirustamist ja elustiili. Täna tähendab Tartu paljuski sedasama, ent palju on ka kaduvikku vajunud. Siiski…
/---/
Palju on ka uut. Lisandunud on uued aedlinnad. Emajõe vood peegeldavad lisaks kalameestele ka uusi sildu, Tigutorni ja teisi uusehitisi. Virnade viisi on tärganud ühe- ja kahesilbilisi hubaseid kõrtsusid, aga siin on ka kõik need Barlovad, veinidjavined, annaedasid ja siin on ka loendamatul hulgal kvaliteetseid söögikohti. Meil on kirjamehed Kivastik, Hirv ja Vadi; majandusteadlased Eamets, Vadi ja Varblane, geeniteadlane Metspalu ja suur hulk teisi geniaalseid mehi ja naisi. Ja meil on Genialistide klubi. Aga meil on ka ummikuid ja küsitavat liiklus- ning parkimiskorraldust ja Eesti kõige stabiilsem linnavõim.
Tartu on vaimu ja vaimsusega paik, mille rinnus peitub päriselt see kakskümmend üks grammi hinge, mis meie linna elusaks muudab ja inimlikuks teeb.
/---/
Ma olen olnud (ja olen) natukene Emajõgi, Matti Milius, Toomemägi, Annelinn, paplitolm Karlova tänavatel, kahekorruseline puukuur Kooli ja Näituse tänava nurgamaja hoovis, Pirogovi kunn ja segane liikluskorraldus. Ja kõik teised, kes selles vahel nii armsas ja vahel nii vihatus, ent lõpuks ikkagi kõigist paremas linnas elavad, on täpselt samamoodi natukene kõike sedasama, mis minagi. Kuid lõpuks kulgen mina ise mööda oma valitud ja kindlaksmääratud rada läbi selle linna, koos selle ajas muutuvate asjade, inimeste, kohtade ja sündmustega. Vahest sirgjoones, vahest ühele või teisele poole kaldudes. Nagu Emajõgi.