Raadi oli meie kodu. Ma ei tea, kas Raadile noil aastatel, kui mina seal kasvasin, ka mõni väliseestlane sattus või inimene, kes pani seal tähele eelkõige nõukogude- või veneaegseid mõjusid ja märke. Sest lõppude lõpuks oli tegemist aiandussovhoosiga, nõukogulikku laadi põllumajandusliku riigimajandiga, Sootaga sovhoosi allüksusega. Ja meie naabriks oli Nõukogude armee oma okastraadi ning tunnimeestega. Ja oma sõjalennukitega.
Vahi tänavast natuke maad edasi, kui linna poolt tulla, seisis Narva maantee ääres kahes keeles silt „TARTU / ТАРТУ”, millest oli kriips läbi tõmmatud /---/.
/---/
Ent sama vähe kui enne laulvat revolutsiooni sai seda maanteed pidi Leningradi, viis see nüüd Narva. Maantee lõppes laguneva mõisavärava juures tiheda võrkaiaga, mida oli tugevdatud okastraadiga. Teeotsast paremal, vana mõisavärava ees, oli relvastatud valve. Vasakult, mõisavärava vastast, pääses aiaaugu kaudu Raadi põldudele. Osav sõitja mahtus aiaaugust läbi ka jalgratta ja mopeediga. Kontorimaja oli viimane aadressiga maja selle maantee ääres.
Raadi tiigi ääres seisis monument, mis oli pühendatud kõigile Tartu kaitsjatele ja vabastajatele viimase sõja ajal. Täpsemalt neile, kes olid pärit Nõukogude Liidu poegade hulgast, nagu monumendile oli kahes keeles kirjutatud. See oli langetatud pea ja mahalöödud pilguga sõduri pronksbüst kahe graniittahuka vahel. Monumendi ees süvendis oli plats, kust tõusid kolmes suunas üles trepiastmed. Need kulgesid üle kahe astangu, millel kasvas hooldatud muru. Killustikuga kaetud platsi palistasid metallist, võib-olla pronksist plaadid inimeste nimedega. Pärast laulvat revolutsiooni metallplaadid kadusid, jäid valged, nimedeta betoonplaadid, mille ülaossa oli lisatud uue aja märgina õigeusu rist.
Ma ei mäleta, et oleksime seda monumenti omavahel kuidagi nimetanud. Mulle näib, et me ei rääkinud sellest kunagi. Ja vähemalt tavaline põllutööline selle ees ka ei seisatanud, igatahes mitte langetatud päi. Minu silmad seda küll ei näinud.
Läksime põllult tulles, kui päevapalk oli käes, monumendi lähedusse tavaliselt seetõttu, et mõnikümmend meetrit monumendist vasakul viis Raadi tiigi äärde jalgrada, mis kaldalt järsu jõnksuga laskus ja lõppes all suurte, tiigiveest välja ulatuvate ümarate kividega. Kividel turnides pesime ennast põllutolmust ja marjamahlast puhtaks. Või nii enam-vähem puhtaks, sest suurt pesu Raadi tiigis ette võtta ei peetud mõistlikuks, vees võis hulpida õlilaike. Need olid ujunud meie juurde tiigi vastaskaldalt, mis kuulus sõjaväele.
Vastaskaldal kasvasid tihedalt puud ja põõsad. Ja ainult siis, kui need olid raagus, oli vana härrastemaja varemeid osaliselt näha. Muul ajal sõjaväelaste elu kindlalt varjavast kaldavõsastikust ilmus aeg-ajalt nähtavale ainult sõdureid, kes ujusid oma kalda läheduses ja sõitsid mõnikord kambakesi mingil kokkuklopsitud parvel, rohkem viirastusena, ka kaugemale, siiski kunagi meie kaldapoolel maabumata.
Tavaliselt oli tiigil vaikne ja ainult kiilid tiirutasid pilliroostikus.
/---/
Monumendi juures oli tavaliselt hea ja rahulik olla, sinna sattus harva keegi.
Asukoht teoses
lk 107–111
