Siiski ei olnud ma päris linnalaps. Elasime ju küll alati paneelmajas, aga ikka Tartu piiril. Alguses Aardlas, kus me kuulusime veel Lemmatsi alla, millest sai ka mu sünnikoht dokumentides, ja pärast Annelinna viimases majas. Meie koduakendest avanes alati vaade linnatagusesse maailma. Aardlas ulatusid kuni silmapiirini põllud, vist eriti kartulipõllud, millest lõikas läbi raudtee, Annelinnas paistis ka heinamaad ja metsa.
Aardlas elasime otse Tartu lõunapiiri taga, teisel pool linnasilti. Et jõuda Raadile, mis asus Tartu põhjapiiri taga, tuli sõita bussiga Riia maanteed pidi kesklinna, seal ümber istuda ja sõita siis edasi, üle Emajõe, ja siis mööda Narva maanteed veel edasi, otse põhjakaarde. Ja minna bussipeatusest jalgsi linnasildini ja sealt veel natuke edasi.
/---/
Kui me 1989. aasta sügisel Annelinna kolisime, algas meie teekond Raadile Tartu idapiirilt. Hakkasime Sõsaraga Annelinnas jooksmas käima ja koduakendest paistvat maailma avastama. Aga maastik muutus kogu aeg. Seni metsatagusesse Ihastesse kerkis üks eramaja teise järel. Ihaste nihkus meile üha lähemale, aga uute paneelmajade vundamendiaugud, mis olid Nõukogude aja lõpus teisel pool Mõisavahe tänavat valmis kaevatud, tähendab, otse üle tee meie vastas, samal ajal rohtusid ja neile kasvas peale noor mets, kus me sinuga juba siis, kui Raadi põlde enam ei olnud, käisime jalutamas ja lilli ning pajuurbi korjamas. Nõnda elasime veel kaua maailma otsas.
Elasime ikka linna piiril ja vaatasime rohkem piiri taha. Linnas asusid ametiasutused, koolid ja suured poed. Me ei olnud seal tavaliselt kauem kui hädasti vaja.
Raadile minnes või sealt tulles oli vaja kesklinn läbida, aga kesklinn, kui sinna Riia või Narva maantee poolt siseneda ja linnaliinide bussijaamas ümber istuda, oli õieti rohkem park või roheala. Ei, tõesti, ma ei olnud päris linnalaps. Proovisin ülikooli ajal ka linnaelu ära, aga pidasin kesklinna piirkonnas vastu ainult kaks ja pool aastat.
Asukoht teoses
lk 17–18
