Praha Kevadest sai Tartu Sügis läbi augusti-tankide. /---/
Tartu tudengipäevade korraldajad olid meelsuse väljendamiseks välja mõelnud tõrvikutega rongkäigu. Tõrvikutega marssimine on inimajaloos alati olulist rolli mänginud, samas ka suuri pahandusi kaela tõmmanud. Seda teadsid kõik, kes vähemalt korra ülikoolis ajalooeksamit teinud ja seda tuletas Arno oma Tallinna tudengitest semudele meelde. /---/
Entusiastlik marssimine algas oktoobrikuu pimeduses ja tõrvikute valgel. Kõrvaltvaatajaile võis see päris kena vaatepilt olla. Tõrvikuliste teekond kulges mööda Emajõe kaldapealset ja miski polnud loomulikum, kui marsisammul võtta üles reibas laul, kus igati asjakohased read:
„…sirgiti-sorgiti,
pussnugadega torgiti,
Emajõe kallaste peal, ahoi!“
Kahjuks polnud see ainus laul, mida Arno dirigeerimisel ette kanti. Järgnes militaar-romantiline „Sinilill“ ja siis juba kurikuulus rahvuslaste hümn „Metsavendade laul“. Paraku jäi see Arno luigelauluks. /---/
Tundmatud tunnimehed toimetasid Arno Emajõe kallastel kasvavate puude vahele vaiksemasse kohta ja kohe pärima:
„Kuulsime siin kummalisi laule lauldavat!“ alustas turskem neist.
/---/
Rong oli läinud, tähendab rongkäik, sõbrad samuti, juunirevolutsiooni-nimeline õllekas ka ammu kinni. Kuidagi kurvavõitu tõrvikurongkäigu finaal ja kas rongkäik üldse finaalini jõudis, see jäi Arnole sellel õhtul teadmata.
/---/
Isal oli õigus, öeldes – kui tankid on mängus, läheb jamaks. Jama oligi käes, kuigi Arno oli enda arust Emajõe sündmustes kõva tegija. Tartu Sügis oli Praha Kevadega võrreldes muidugi väikene tormikene õlleklaasis, kuid Arno jaoks oli see suursündmuseks. Olid ju sekeldused ametivõimudega üliõpilastele isegi teataval määral nagu kaasaskäiv aura. Muidugi tuli silmas pidada, et seda aurat liiga palju ei saaks, sest siis oli vähim, mis juhtuda võis – vene kirsade jalgatõmbamine ja sõjaväkke minek.
Asukoht teoses
lk 127–130
