Aasta võis olla 1982, kui Linda Alliksaar kutsus poeg Jürgeni kursusekaaslased enda juurde tähistama luuletaja sünniaastapäeva. Kohal käis ka Marju Lepajõe, praegune Tartu Ülikooli õppejõud. Ta meenutab:
„See päev oli täiuslik. Lähenesime Vikerkaare tänaval ühele pooleli olevale ehitusele – nagu pärast selgus, oli see pooleli juba paarkümmend aastat – ja meid võttis vastu vanem daam, kelle südamlikkus, sarm ja väga huvitav keelepruuk vallutasid meid kohe. Tema isiksuse fluidum oli niivõrd kütkestav, et ma ei oskagi kirjeldada tema väilimust. Terve tuba oli vaimu täis, kirgas, elektriseeritud. Tema kõnelemine oli niivõrd loominguline, et tundsin – minu ees on unikaalne luuletaja. Kusjuures see oli loomulik, ilma igasuguse veiderdamiseta. Luuleline keel voolas temast nagu kevadine jõgi, ainult pisut korrastamata kujul. /---/
Linda Alliksaar oli samasugune vaimne aristokraat, nagu võib lugeda mälestustes Arturi kohta. Aristokraatsus ulatus selleni välja, kuidas ta ulatas tassi, mis oli peaaegu olematu, s.t pidas vaevu vedelikku sees. Ta ütles: „Võtke ometi kooki!” ja ulatas midagi, mida peaaegu polnud. Kohvile tuli tingimata panna vahukoort, aga selle tekitamiseks polnud mingeid vahendeid, nii loksutasime lihtsalt purgis rõõska koort. Kuna meid oli rohkem ja olime noored, siis saime vahukoore ka kätte.
See kodu oli täiesti boheemlik. Vähene ruum. Elutuppa sai otse õuest, ilma esikuta. Osal ruumidest polnud veel põrandat, lihtsalt muld. Oli, millel istuda või lamada, aga esemetel ja mugavusel puudus tähtsus. Esemed ei saanud kerkida inimese tähelepanu fookusesse, sest inimene on millegi muu jaoks kui esemed. Valitses päeva ilu, kevad ja inimlik rõõm. Oli selge, et kui tuleb valida, kas tegeleda elatise nüristava hankimise või loominguga, siis tegelikult valida ei tule, vaid inimene on lihtsalt vaimset algupära.
Selle päeva mõju all olin kaua. Tegelikult oli see elamus, mis muudab elu.”
