Laul sõjatulest ja Tartust
on kõrbenud südame lein.
Ses uitab kui kõrbeöö kartust
ja variseb veel mõni sein.
On kustuvaid tulepesi
ja katuseid kadunud pealt!
Maadligi kui hilbukesi
näib loitlemas siit ja sealt.
Seal hilja veel üle rusu
kurb-kodutu kõndimas hing.
Kesk söestumist nagu ei usu,
et maine nii riknend ring.
Ei tea, mis otsida tahtsid
peavarjuta naine ja mees.
Veel kodu varju nad vahtsid –
ei muud – ainult varemed ees.