Tõelus

Kui suri poeet,
siis nuttis see kohvik,
tema luuletuste kohvik,
nuttis kohvi ja konjaki
pisaraid, nagu ikka.
(Üks mees sai seal alalise koha,
kui tõotas, et
joob ja maksab, aga ei luuleta.)
Siis nuttis see naine,
luuletaja naine –
tema pisaraid keegi ei näinud,
temal kaua külas ei käinud need,
kes ta pisarapinget kartsid.
(Kõik pinged ei lahene
piksevarrastesse.)
Nuttis mõnigi mees,
kes olnud ta sõber,
nad värsse ei nutnud –
neid küll mitte!
(Halavad värsid on
nagu müre piim, aga
ei lähe korralikult hapukski.)
Siis ei nutnud ta laps,
tema ainuke laps,
kuid ta kasvab veel,
ta kasvab.
(Õpib hambaid kiristama.
Ehk ei tunne vajadust
luuletada.)

Teosest
lk 33–34