Tartuskäik (studium memoriae)

Leida hea võrdlus bussile!
Buss on... nagu suur auto
kus kahe istmerea asemel
mitukümmend istmerida.
Istun kuhugi tahapoole (aga kas pole
see istumise puhul paratamatu?).
Vikerkaar käte vahel, täpsemalt
sõrmede vahel, nagu... nagu...
ujulest? Häid võrdlusi on raske leida.
Igatahes jõuab bussis palju lugeda.

Sõidame. Sõidame. Kordan seda sõna, et edasi anda
sõidu pidevust. Meel on korraga pidev
ja kvantiline. Kui loed, eks ole
DNA kvantiline, aga keha pidev? Näe,
Eesti akna taga on pidev, aga ometi
peab Tartu Tallinnast erinema – olen selles
tänu oma arutlusele
juba ette kindel.

Tartu võtab meid vastu pehme õhu ja sooja päikesega.
Peame üles leidma ühe apteegi. Kõnnime
suure augu serval, mis meenutab kraatrit
ja see, et ta meenutab kraatrit, meenutab
Kraatri lahingut Ameerika kodusõjas, mida
kujutati filmis „Cold Mountain”. Miks
see mulle praegu meenub (kirjutades, mitte Tartus)?
Mu aukartus Tartu ees (tartu/au/kartus, tartukartus)
väljendub ilmselt kujutluspildis, et meie, põhjaosariiklased
kaevasime Tartu alla käigu, lasime ta õhku
(Tallinna Ülikool?) ja tormasime tekkinud avausse, aga
sattusime ise lõksu ja lõunaeestlased augu servadel
kõmmutavad meid maha (turkey shoot). Igatahes on Tartus
(ja/või minus) üks selline
kummaline auk.

Apteeki me ei leiagi, sest ka Michelson (ma ei mõtle
siinkohal Tuglast – või mõtlen?) ei leidnud eetrit.
Aga ehk polegi sest midagi – relatiivsusteooria kohaselt
ei ole absoluutset kainust niikuinii olemas
ja me oleme kogu aeg suhteliselt purjus.

Läheme hiina toitu sööma. Ettekandja
on mustlane, arvab Hasso. Mina ei saa muidugi aru.
Ta läheneb selja tagant, nii et raske on talle otsa vaadata,
pealegi paistab päike silma. Seega tänan pimesi.

Kirjanike Majja lähen juba teist korda. Kuulutusel
on minu pilt – ma näen välja
teisiti kui peeglisse vaadates – kuigi, jah, peeglist
ma ju välja ei näe. Sissegi õieti mitte.

Luuletuste lugemine läheb hästi. Peaaegu kõik meeldib.
Jaanus loeb ette maailmarekordeid jooksudes,
ma tean umbes pooli. Mis kõik külge ei hakka!
Erkki Luuk on naljakas, hull – nagu peab! Ainult tahaks korraks
näha, kuidas ta naerab.
Istun ukse kõrval, mis viib saali,
kus preemia kätteandmise ajal oli banketilaud.
Praegu on see tühi ja pime.
Ongi minu kord.

Pärast läheme Kalevipoja juurde veini jooma. Kõike
toimunut ei jõua muidugi kirjeldada.
Mehis Heinsaar toob kodust rattaga topse.
Pärast Jaagu ja Kristiinaga kirjutame
pudelisse kirja ja viskame Emajõkke. Jaak paneb
telefoninumbri ka. Ei tea kas keegi helistab?
Vastupidi oleks muidugi veel huvitavam.

Aare Pilv viib meid mingile teatriinimeste üritusele.
Selgub, et tegu on koolilastega. Väikeses majas
peaks olema must kast. Ma ei ole kunagi
musta kasti näinud, ei näe ka seekord.
Käime korraks sees ära, seal hakkavad noored
tutvumismänge mängima. Et sellele orbiidile jõuda,
oleks vaja ületada valguse kiirus.
Läheme Krooksu sööma.

Öömaja on kusagil Vikerkaare tänaval. Jälle Vikerkaar, aga
tahab sõrmede vahelt lipsata! Hoidke Kuust paremale, ütleb Jaanus.
Aga taevas meid ei aita. Lõpuks Juhatab teed üks habemik,
keda hüütakse: „Leo!“ – see on ju Luks! Paistab, et tema
mind ära ei tunne. Noh, siinkohal võiks ju öelda, et
ma ei saa talle seda ette heita, sest...
Aga jätkame sellega, mis juhtus hommikul.

Midagi erilist ei juhtunud. Läksin esimesena alla
ja sõin hommikust nagu hotellis – helbed piimaga,
vorsti- ja juustuviile, muna (veel voodites lamades tegime
Jaaguga nalja, et hotelliteenindaja peaks meile
juba magades kaks keedetud muna põskedesse panema, et
me need ärgates esimese asjana
katki hammustaksime – jumal tänatud
et papa Freud seda ei kuule!) – olingi ju hotellis.
Kirjanike elu peab ikka veider olema!

Linnas saime teistega kokku
ja sõime pannkooke, mida meile tegi
Kristini rõõmsameelne õetütar. Laes olid
Platoni ideed. Otse minu taga
istus Eri Klas, keda mõtlesime kõnetada kui
Neeme Järvit. Me ei teinud seda. Arvatavasti
oli see õige otsus. Kuigi, mis otsusest siin rääkida!
Ma ei ole kunagi midagi otsustanud.
Oleks aeg seda endale tunnistada.

Läksime jõe äärde kõndima. Kui ilus on elu!
Muide, ma pole vist veel maininud, et
kogu see aeg tegime kogu aeg nalja.
Ma lähen sellega vist mõnikord liiale.
Kust tuleb see vajadus teisi pidevalt lõbustada?
Oh papa Freud, kui saaks kasvõi paar tunnikest
sinuga juttu puhuda...
Tõevaldaja niisugune!

Mehise elamine oli maaliline. Ka kiiktoolile
oli asetatud üks maal, nii et Jaak
pidas seda kiiklauaks.
Kas võib ette kujutada absurdsemat asja?
Kiiklaud!
Aga tegelikult, miks mitte?

Botaanikaaias oli jumalanna Laima kuju. Seal oli
ka üks karupoja kuju, ja väga palav.
Rääkisime taimedest ja loomade tapmisest.
Lõpuks juhtuski nii, et ilusatest lilledest hoolimata
jäi mulle peamiselt meelde seatapmispüstoliga vehkiv
Peeter Laurits – pilt,
mida ma pole kunagi näinud.

Veelkord sööma! Gruusia restoranis
mängis kaukaasia badalamenti
ja pakuti väga head valget veini.
Ka toidud olid maitsvad.
Hasso rääkis mägedest alla tulemisest, kui
ei taha enam üles seljataha vaadata.
Muudkui ette ja maha. Ma vist tean,
millest ta räägib.

Läksime rongi peale, teise klassi.
Vähemalt ei ole me päris titad.
Jõime veega lahjendatud valget veini.
Mõtteid lahjendasime sõnadega – nõnda
jätkub kauemaks, kuigi pole nii kange.
Või mine sa tea – mõnikord
hakkab puhas vesi hulleminigi pähe.

Toompea tundus Toomemäega võrreldes
lamedam, aga kõrgem. Õhk oli kargem, karedam.
Nagu iseenesest läks vestlus venelastele.
Et ikka hea, et nad meil olemas on.
Võib-olla tõesti. Aga igatahes
alles pärast Tartut.