Maarjamaa. Jälle saab kujutlus...

Jälle saab kujutlus tuge sellest, mida silm näeb. Juba esimesel päeval paelub pilku üks fassaad koduse Tiigi tänava ääres; tagasihoidlik, hallikaspruun puumaja, mille pühitsetud ruumides viibivad vaimustavad 1860. aastad ja mille ärklikorruse akendest võib end kujutleda piilumas otse eesti hiljutisse kultuurilukku. Tõsi küll, majas on tehtud remonte ja ümberehitusi, tõsi küll, endine peauks, mis asus maja parempoolses nurgas, on nüüd keset seina. Ma ei tea, kas roosipõõsad aias on samad, mille õitsvaid oksi neiu Lydia Koidula köster Jannseni vaasidesse tõi ja hellal käel tema paberitega kaetud lauale seadis. Toonane tamm ja toonane pärn varjavad ehk vana lehtlat, purskkaev, mis kujutab mao pead hoidvat poissi, on arvatavasti juba lõpetanud oma sulina. Aga on võimalik, et metsviinapuu, mille lehestikust preili Lydia hallikassinised silmad on täikuud vaadanud, väänleb ikka veel ümber klaasveranda. /---/

Aga majas Tiigi tänava ääres elab oma ajatut elu Jannseni hubane "salong", Nagu Aino Kallas söandas nimetada: klaasveranda, kuhu kaetud laud on lookas Balti külalislahkusest nondel 70. aastate ehapunas õhtutel.
Teosest
lk 14–15