1920. aastatel oli Tartu ülikool, ütleksin, pigemini rahvusvahelise kui rahvusliku staatusega. Õpetus käis ju peaaegu kõikides Euroopa kultuurkeeltes, peale eesti keele ka vene keeles, saksa, prantsuse, inglise keeles. Ja professor Wilhelm Süss luges väikeses auditooriumis ühe erikursuse koguni ladina keeles. Õigusteaduskonna neljateistkümnes kateedris luges algul ainult kaks õppejõudu eesti keeles, kõik teised saksa ja vene keeles. Ei olnud ju veel eestlastest õppejõude. Professorid kutsuti Soomest, Saksamaalt, Rootsist, Šveitsist – üldse välismaalt. Kogu õppimise protsess tuli õppijal endal organiseerida. Tollal ei olnud ju kursusesüsteemi nagu praegu, mis näeb ette lõpetamist nelja, viie või kuue aastaga. Õppeaeg ülikoolis ei olnud üldse piiratud. Kehtis ainete vaba valik, lõpetamiseks oli vaja saavutada punktide arv teatud ulatuses ja kirjutada rida seminaritöid. Tõeline filoloog – see õppis ligi aastakümne, enne kui ta suutis sooritada neljas valitud aines kõik seminarid ja eksamid ülem-, kesk- ja alamastme ulatuses, või nagu tookord ladina keeles öeldi – laudatur’i, cum laude ja approbatur’i ulatuses.
Asukoht teoses
