Põgenemine Eestist 1944. aastal. Hommikuhämaruses jõudsime Tartu...

Hommikuhämaruses jõudsime Tartu jaama, kus kõik oli vaikne. Selgus, et mu äraoleku ajal oli Tartut pommitamas käidud. Pauluse kiriku ees tänaval nägin surnud, kuulidest läbipuuritud ja ülespaistetanud hobukorjust. Koduaed oli imekaunis, kõikjal õitsvaid lilli ja õunapuud täis valminud vilja.
/---/
Kahekümneteisel augustil oli mul veel viimane võimalus Tartus ära käia. Lootsin, et mõni sugulastest Võrumaalt on põgenikuna mu kodusse ehk saabunud. Ei olnud kedagi.
Piserdas peenikest vihma. Lilled peenardel olid oma ilusaimas õitehoos. Süda valutas. Tasapisi hakkas suurtüki kõmin kõrvu kostma.
/---/
Mitu veoauto koormat inimesi lahkus linnast Viljandi poole. Lahtised veokid olid inimesi puupüsti täis nagu silgud püttis või ülekoormatud kapsapeadega. Ükski sõiduk ei peatanud. Pimenes silmnähtavalt. Nõo kandis taevavõlvil oli mürskude või pommiplahvatuste sähvatusi ja tulekahjude kuma helkis kaugele. Sageli oli kuulda Stalini oreli surma külvavaid mürtsatusi. Oli ängistavalt õudne kõiki seda näha ja kuulda.
/---/
Saime just linnast välja, kui Viljandi teele hakati tõkkeid üles seadma. Koidukumas hakkasid silmad seletama teel põgenevaid taluinimesi, kes liikusid vastupidistes suundades. Vankritel olid koormateks igasugused kotid, kompsud ja muud pambud, mille keskel naised-lapsed olid aset leidnud. Mehed hobuste kõrval viimastega sammu pidades ja karjakrantsid varjasid endid vankrite all, et mitte teistele möödakihutavatele sõidukitele jalgu jääda, milledest teed olid ülekoormatud ja nii mõnigi neist täie vaardiga teistest mööda kihutas. Muid koduloomi aeti edasi piitsa abil mööda teeäärseid põllu- ja nurmeservi. Kõigil oli kiire. Väsinud loomad ammusid ja kõikjalt oli kuulda tüdinenud laste nuttu. Pilt oli masendav, traagiline ja ma nutsin härdalt...
Teosest
lk 224 – 225